Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui aeg oli hõlpu täis

04.03.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Aastaarvuks kirjutati siis 1990, mil ajalehe Edasi toimetuse kohvikus koondus seltskond arutama Eesti Kiriku taastamist Eestis. Esimesel nõupidamisel (vasakult) tegevtoimetaja Olev Türn, keeletoimetaja Elli Zimmer, vastutav toimetaja õp Joel Luhamets, raamatupidaja Asta Ehastu ja (seljaga) kunstnik Harri Kõiva. Malev Toom

Taas ilmuma hakanud Eesti Kiriku esiknumbrist, mis nägi trükivalgust pühapäeval, 4. märtsil 1990, ajame juttu õpetaja Avo Üpruse ja dr Heino Noorega, kes mõlemad olid oluliselt tegevad kirikulehe taassünni juures.

«Ei mäleta, mitte ei mäleta,» tõrjub Avo Üprus palvet taaselustada aastatetagust. Eks veerandsada aastat, mis lahutab tänast toonasest, ongi pikk aeg. Eriti mehe jaoks, kelle päevad polnud siis ega ole praegu täidetud olesklemisega.
Nagu nüüd, nii oli Avo Üprus ka 25 aastat tagasi aktiivselt tegev ja mitmel rindel. Näiteks olid pooleli õpingud usuteaduse instituudis, vaimuliku ordinatsioonini jõudis ta alles järgmisel, 1991. aastal. Ka äsjaasutatud Eesti Kongressi valitud saadiku staatus nõudis aega ja energiat.

Tundes aja kutset
«See oli tormiline aeg,» hakkab Üpruse mälu olnust pidet leidma. «Mul ei ole meeles faktid ja üksikasjad, küll aga värvid ja lõhnad ning üldine meeleolu, mille foonis kõike ennastsalgavalt sai korraldatud,» lähevad tema keelepaelad lahti.
Nüüd meenutab ta, et asus kirikulehte taastama mõnesuguse kogemusega Eesti Kristliku Ühenduse lehe väljaandjana. Veel ilmus siis mitmeid praostkondade trükiseid.
Äratundmist, et vaja on koondada jõud ühe suurema perioodilise kristliku väljaande elule aitamiseks, nimetab ta nüüd väärikaks ning loomulikuks valikuks.
Ta selgitab, et Eesti Kiriku taastamises nähti võimalust korvata ajalooline ülekohus: «See oli kui teatepulga üleandmine.» «Anda leht tagasi omanikule, kirikule, selles tajusime asja mõtet,» toonitab ta. «Jah, see oli ilus aeg,» arvab Üprus, täpsustades: «Kõige ilusam aeg.»
«Aeg oli hõlpu täis,» arvab Heino Noor, kes Eesti Kiriku taastamise ajal oli ametilt reanimatsiooniarst. Haapsalu koguduse elupõlise liikmena ei pidanud ta aga paljuks anda oma napp vaba aeg kirikulehe taastamiseks. «See ei olnud kohustus, see oli võimalus,» annab ta praegu hinnangu toonasele vabatahtliku tööle, rõhutades, et nõnda käitusid kõik, kel süda õige koha peal.
Tajuti senikogematut ühistunnet ning joovastuti saabunud vabadusest, mil enam hirmu tundma ei pidanud. Mis poolesaja aastaga oli maha kistud, tuli nüüd üles ehitada. Ja seda tehti vaimustusega, millist pole ei enne ega pärast kogetud.
Dr Noor nimetab seda aja vaimuks, mis inimesed enda heaolu asemel ühiskonna ühishuvist huvituma pani. Lausa ilmutuslikuks peab ta 80ndate lõpu ja 90ndate alguse õhustikku, kus tema sõnul said kokku kiriklik ja ilmalik.
Just sellisesse pinnasesse istutatigi taasavatav kirikuleht. Nagu taim, millele loodeti juurdumist, õisi ja vilju.

Infot ja vaimsust
«Kes see enam mäletab,» jätab Avo Üprus ebamääraseks vastuse küsimusele, mida peeti silmas esimestele numbritele sisu luues. Tegutsedes põlve otsas parema intuitsiooni ning olemasolevate vahenditega, püüti pakkuda lugejaskonnale teavet ja vaimsust. Taasloodud Eesti Kirik oli oma ajas ekspansiivselt tegutseva kiriku hääleks, arvab Üprus.
Esimene number anti välja palvepäevaks, avasõnadega: «Palju on meie väikesel maal praegu seda, mille eest peaks käed palves kokku panema: palume vabadust ja õnnistust Eestimaale, edu Eesti Kongressile, rahu Eesti kodudesse. Palume ka nende tõsimeelsete poliitikute eest, kes ise rasket isamaatööd tehes selleks mahti ei leia. Palume usus, et meie palveid võetakse kuulda.»
«Meil pole teist teed peale Kolgata tee, aga käigem seda väärikalt ja ausalt. Kui käime ühes Temaga, siis muutub see vabaduse teeks,» mõtiskleb Avo Üprus palvepäevale pühendatud kirjatöös ja järgmises, rohkem poliitilise fookusega artiklis: «Kas tõesti on käes aeg, mil langevad kokku jumalik ja inimlik õigus, rahva hääl ja Jumala hääl?»
Eesti Kongressi saadikuna annab ta emotsionaalse ülevaate kongressi esimesest istungist Estonia kontserdisaalis, mida alustati jumalasõnaga. Ta kirjutab, et vaikuses seisis 529 saadikut, et austada neljandat käsku ja taastada Eesti riik.
Need ei olnud aga ainsad artiklid, mille alt autorina saame lugeda Avo Üpruse nime. Nii vahendab ta Luterliku Maailmaliidu (LML) äsja Brasiilias peetud assambleel toimunut, kirikuleht intervjueerib assambleest osa võtnud õp Jaan Kiivitit. Samuti intervjueerib Üprus UI toonast üliõpilast Tarmo Läätse, kes oli parajasti vahetusüliõpilasena tudeerimas Helsingi ülikoolis.

Alles hoitud kui reliikvia
Et inimeste mälu on erinev, sai kinnituse Heino Noorega Eesti Kiriku esiknumbrit teemaks võttes. Jah, vanahärral on leht alal ja hoitud, omaniku sõnul nagu reliikvia. Aga vähe sellest. Fotomäluna on tal ka selgelt silme ees, milline konkreetne lugu millisel leheküljel on ja millise fotoga see on illustreeritud.
Küsimusele, kuidas nõnda ammused asjad üksikasjalikult meeles on püsinud, vastab Heino Noor retoorilise vastuküsimusega: «Kuidas ma saaks unustada?» Väärikas eas härra kinnitab, et toonase meenutamine annab siiani jõudu.
Dr Noorel ilmus esimeses numbris mahukas artikkel «Usk ja hingetervis», kus ta annab arstina ja kirikuliikmena ülevaate eesti inimeste vaimsest tervisest.
Reanimatsiooniarstina päevast päeva kokku puutudes elu ja surma piiril olevate inimestega kinnitab ta, et 1988. aastast alates vähenes enesetapukatsete ja suitsiidide arv Eestis märkimisväärselt, vähemalt kolmandiku võrra.
Dr Noor kinnitab: «Rahu Jumalaga ja rahu südames avaldavad kindlasti tervendavat mõju vaimsele ja kehalisele tervisele.» Artikli juures on foto, kus esiplaanil on autor tohtri ametiriietes ning tagaplaanil aimata voodihaige patsient.
Heino Noorel on meeles, et tegemist oli 20aastase neiuga, kes pärast austaja poolt mahajätmist valis vabasurma. Elust väsinu manustas peoga uinuteid, abi hilinemisel olnuks surm tagatud. Elule päästetu suutis ennast aga koguda ning dr Noor teab, et naisest sai kahe lapse ema.
Algusest peale järgiti lehe ülesehituses põhimõtet, et see pakuks nii teavet kui hingekosutust. Saame lugeda, et kohtusid pühapäevakooliõpetajad ning EELK vaimulikud, et soomlased kinkisid meile 100 000 Piiblit ja EELK konsistoorium toetas Eesti Kongressi 100 000 rublaga.
Lehejutluseks sai esimeses numbris sõna toona vanim, 1901. aastal Tartumaal sündinud tegev kirikuõpetaja Karl Karlson, kes võttis jutluse aluseks tähendussõna külvajast.
Eesti Kirik asus külvajana täitma lünka, mis oli võõrvõimu survel tekkinud. 25 aastat hiljem saab kinnitada, et taimeke on juurdunud ning nüüdseks mõnegi viljani jõudnud. Jumala abiga.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)