Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kuhu läheb kloostrifestival?

17.06.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Birgitta festival (13.–23. august) ühendab Pirita kloostrimüüride ajaloolise mälu kaasaegse muusikateatri viimase sõnaga ning täidab varemete tühjaks jäänud müürid elu ja sisuga.
Nii on valitud ka etendused – sõnumiga, kõnetavad. Birgitta festival on suurte isiksuste festival. Toome publiku ette need lavastajad ja autorid, kellel on oluline sõnum edastada.
Armastuse sõnum
Näiteks avaetendusest, 13. augustil esitatavast oratooriumist «Aeg armastada» on lavastaja Mare Tommingas öelnud, et Tauno Aintsi kantaat Leelo Tungla tekstidele paelus teda kohe esimesel kuulamisel. Tommingas ütleb: «Teost läbiv painav teema «Aega ei ole…» omab fataalset alatooni, mis võimendub sõnumiga «Ajad muutuvad ja meie koos nendega».
Õnneks on elus siiski üks jääv ja igavikuline väärtus, see on ARMASTUS. Armastus, mis hoiab, toidab ja viib edasi … rahvast, kes usub. See on meie, eestlaste lugu.» See tähendab, et meile on praegu antud aeg armastada ning muuta maailma me ümber paremaks.
Armuaeg – sellel sõnal on tähendus nii ilmalikus kui kiriklikus mõttes. Ja oratooriumi nimilaulu sõnad ütlevad: «Aeg antud armastada. Aeg antud armastatud olla. Aeg ennast sinus ära tunda.» Siit edasi on vaid samm järelduseni, et on vähe inimesi, kes suudavad meid panna ennast ületama, ja need inimesed on meile Jumalast saadetud. Jumala sõna on sees nii tekstis (Koguja raamatust) kui ka lavategevuses (mehed hakkavad otsima vastuseid laval olevatest raamatutest, mis on Vanad Testamendid).
Lavastuse teeb eriti väärtuslikuks sisu ja vormi ühendus – sõnumi armastusest (kahtlemata on siin suur osa ka füüsilisel armastusel) on lavastaja ühendanud tänapäeva teatrikunsti vahenditega. Tauno Aintsi muusika on kergesti kuulatav, võimas ja ilus. Vokaalsolistid on Jassi Zahharov ja Urmas Põldma, kaasa teevad sümfooniaorkester, mees- ja poistekoor. Koreograafia poolt täidab Vanemuise balletitrupp.
Naer läbi pisarate
Tänapäeva maailma muusikateatri üks juhtivaid lavastajaid Dmitri Bertman Moskvast toob meieni Verdi koomilise ooperi «Falstaff» (22. august) – vormiliselt jandi, milles sisuliselt naerdakse inimkonna rumaluse pärast. Aga naerdakse läbi pisarate. Ega ilmaasjata traagiliste ooperite kuulsaim looja Verdi oma elu lõpul ainust koomilist ooperit ei kirjutanud. Ju saab teinekord tõsiseid asju hoopis läbi nalja paremini öelda.
Itaallase Umberto Giordano ooper «Siber» (20. august) aga toob vaatajani kauni hilisromantilise muusika ja süvapsühholoogilise sisu. See on naise füüsiline teekond Peterburi kõrgseltskonnast Siberi vangilaagrisse ja hingeline teekond kerglasest kaunitarist end armastuse eest ohverdavaks naiseks.
Peategelane ütleb ooperi lõpul, et ta ei kahetse vabatahtlikult Siberisse minekut, sest alles siin sai ta aru, et armastus on midagi nii võimsat, mille eest isegi surra pole kahju. Moskva Novaja Opera solistide vokaalne tase on muidugi omaette väärtus.
Sisemise rahu kogumine
Ja lõpuks kolmas sügava sõnumiga õhtu – Taiwani mütoloogilis-rituaalne etendus «Ookeani hääl» (23. august). Et klooster on religiooni kants, on suur saavutus, kui suudetakse festivalipublikule näidata maailma eri rahvaste uskumustel põhinevaid etendusi.
«Ookeani hääl» toob kuulajani vägagi aktuaalse sõnumi sellest, kuidas välise kaose tingimustes hakkab tilk tilga haaval kogunema sisemine rahu, kuidas see kasvades muutub jõeks, mis suundub ookeani. Laval on trummide ansambel, hiiglaslikud gongid ja helikausid, ning trupp, millest iga liikme sõnum on võimendatud tugeva meditatsiooni ja sügava religioossuse kaudu.
Festivali kunstiline juht Eri Klas on publiku ees kahel korral, lisaks juubelietendusele «Aeg armastada» juhatab ta ka ooperiaariate ja neile kohe samas loodud džässiseadete õhtut (21. august), mille teises pooles laulab mustanahaline gospelitäht Joan Faulkner.

Heili Vaus-Tamm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)