Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristust tunnistades

05.02.2014 | | Rubriik: Jutlus

Fl 1:12–20
2005. a oli mul võimalus olla taas Taizé kloostris koos noortega Eestist. Kui olime ühel õhtul jälle palvetamas Taizé Lepituskirikus ühes sadade teistega mitmest paigast üle maailmast, tapeti Taizé vennaskonna rajaja, 90aastane vend Roger. Teda pussitas õhtupalve ajal vaimselt ebastabiilne naine kõikide juuresolekul. Naine võeti muidugi kohe kinni, vend Roger toimetati haiglasse, aga oli juba hilja. Varsti saabus haiglast tema surmateade.
Istusin kirikus pisut kaugemal ja mõrvamist otse pealt ei näinud, kuid äkki kostis kohutav karjumine, mis tuli neilt, kes juhtusid selle tunnistajaks olema vend Roger’ läheduses istudes. See oli kohutav kisa, mis ei jätnud kahtlust: midagi jubedat on juhtunud. Siis ma mõtlesin: nüüd ta kukkus kokku. Pole ju väga üllatav, et 90aastane mees niimoodi äkki kokku kukub. Ei osanud aimatagi, et tegu oli mõrvaga. Aga kui Roger oli ära viidud, politsei kohal ja segadus vähe vaibunud, palvust jätkati. Vennad võtsid laulu üles ja palvus läks edasi. Nad andsid kogu selle asja otsekohe Jumalale üle ning et ära hoida paanikat, mis suure rahvamassi juures on kerge tekkima, jätkasid õhtupalvet. Mõned vennad suhtlesid võimudega, mõned tegelesid segaduses inimestega, kuid laul ja palve läks edasi.
Varemgi oli osa rahvast pärast õhtupalvust kirikusse jäänud, aga seekord oli neid väga palju. Ei tahetud laiali minna ning jäädi kogu ööks palvetama, eriti pärast Roger’ surmateate saabumist. Ka meie jäime sinna, see oli valu ja leina ajal kõige kindlam koht üldse. Ühine palve pakkus kaitset sündmuse kogu segaduse eest, mida mõistus tõrkus vastu võtmast. Istusime kirikus, nutsime, kuid palvetasime. Tean, praegu kõlab see kõik kuidagi kirjanduslikult. Tol ajal oli kirjandus küll viimane asi, millele mõelda.
Nüüd, kui tollest sündmusest on omajagu aastaid möödas, võib sellest kirjutada küll. Ja eks kogu lugu kõneleb ise enda eest. Kuid kirja jääb panemata, kuidas sellel ööl muutus valu kirkuseks. Arvan, me kõik tundsime seda. Meile avanesid elu ja usu sügavamad saladused. Meie usk sai leinast jõudu ja muutus tõelisemaks. Meile hakkas koitma, mida tähendab uskuda ja mis on see, mis jõudu annab. Taas nägime, kui vägev on Jumal oma tegudes. Ta kasutab isegi hirmu ja õudust, et muuta see kõik elu väeks. Elu ei saa olla päris tõeline, kui seal puudub pahupool, puudub valu. Meil jääks olemise sügavam tuum leidmata, kui elus poleks kuristikke.
Just seetõttu, et elu on nii habras; et korrastatud maailm võib hetkega hävida, on sellel kõigel tohutu väärtus. See teeb tänulikuks ja alandlikuks, millel pole midagi pistmist alandusega. Ja mis jääb meil veel üle muud kui usaldada. See ongi usk. Üks jube pussitamine ei muuda ega peata Jumalat. Ta mängib kurja alati nurka ja teeb seda kohe. Veel enam – ta võib kasutada kurja oma huvides ära. Ainult kuri võib olla nii jaburalt ülbe ja veendunud, et ta midagi valitseb. Tõesti, märtrite veri on kiriku seemneks.
See läbielatu meenub alati siis, kui juhtun uudistest kuulma, kuidas kuskil on taas kristlasi taga kiusatud, isegi tapetud. Ihu saab hävitada, aga mitte hinge ja vaimu. Kui hing on usaldatud Jumala rüppe, ei saa sellega midagi halba juhtuda. Sedakaudu võib meie vaim muutuda vaid tugevamaks ja puhtamaks. Kui jälle kuulen kuskilt usu pärast tagakiusamistest, siis pigem mõtlen, et teinekord tuleb pidada lausa rahutukstegevaks seda, kui meid ei ole kunagi usu pärast taga kiusatud. Kui meie usku pole keegi püüdnud mõnitada, siis peab endalt küsima, mis lahti on. Tõepoolest on ka Kristus ise oma jüngreid ette hoiatanud ja seeläbi julgustanud, et elu temas ei tähenda hõlbuelu, vaid uut elu, ja see on hoopis midagi muud. Peamine, et oskame vahet teha ega hakka iseenda uhket omaõigust pidama Kristuse tunnistamiseks. Ja kui siis teised seda ei mõista, veel tema pärast kannatamiseks.
Kord oli mul juhus kõnelda ühe saksa pastoriga. Ta ütles, et töötab «tänaval», see tähendab suurlinna eluheidikutega. Jah, ta mainis viimaks, et kord virutas keegi joodik talle pudeliga pähe. Tundsin pisut kadedust – tal on suurepärane võimalus töötada inimestega, kel enam midagi kaotada pole. Mina siin pean kuidagi liigutama inimesi, kes on juba endale kõik võitnud. Kuid too pastor ei jaganud mu imetlust; ta ei tundnud, et on mingi usukangelane. Pealegi, mis takistab mindki «kadunuid» otsimast? Ei miski muu kui vaid mu enda mugavus ja laiskus.
Seda kirjutas Paulus muretsevatele vendadele Filippis, kes hoolisid temast ja armastasid teda. Aga näib, et seda ei teinud kõik. Mõned kuulutasid Kristust «kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates, et see suurendab apostli vangipõlve viletsust». See kõik pole Pauluse meelest eriti tähtis. Peaasi, et Kristust kuulutatakse, siis võib varsti kuskil juhtuda, et hakatakse Kristuses elama ka. Teame ju, et sõnumitoojat ei tohi karistada, kuigi seda tehakse ikka ja jälle. Aga sõnum ise on tähtsam. Ja see töötab. Aamen.

Erikson,Meelis-Lauri

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)