Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristust aistides

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

On üldiselt teada, et Markuse evangeeliumi vanemad käsikirjad lõpevad 16. peatüki 8. salmiga, ülejäänu on hilisem lisand. Miks on see lisandus tehtud? Sest see 8. salm on ühe rõõmusõnumi lõpetuseks kummaliselt kurb: varavalges hauale tulnud naised – Maarja Magdaleena, Jaakobus Noorema ja Joosese ema Maarja ning Saloome – kardavad inglit, kes tunnistab Jeesuse ülestõusmisest. On tõenäoline, et nad ka ei usu seda tunnistust, sest ei ütle kellelegi midagi.

Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud, ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid. Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud. Aga seejärel näitas Jeesus end teisel kujul kahele teekäijale nende seast, kes olid minemas maale. Ja need tulid tagasi ja kuulutasid teistele, aga nad ei uskunud neidki. Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist. Ja Jeesus ütles neile. «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.» Kui Issand oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.

Mk 16:9–20

On üldiselt teada, et Markuse evangeeliumi vanemad käsikirjad lõpevad 16. peatüki 8. salmiga, ülejäänu on hilisem lisand. Miks on see lisandus tehtud? Sest see 8. salm on ühe rõõmusõnumi lõpetuseks kummaliselt kurb: varavalges hauale tulnud naised – Maarja Magdaleena, Jaakobus Noorema ja Joosese ema Maarja ning Saloome – kardavad inglit, kes tunnistab Jeesuse ülestõusmisest. On tõenäoline, et nad ka ei usu seda tunnistust, sest ei ütle kellelegi midagi.

Ja siis on lisand, lühikokkuvõte teiste evangeeliumide lõpusündmustest (Mk 16:9–20) pandud näitama justkui kahte asja. Esiteks seda, kui raske on uskuda. Jeesus näitab end Maarja Magdaleenale, ent teised naised ei usu tema tunnistust. Jeesus näitab end Emmause teel kahele jüngrile, ent teised jüngrid ei usu kaaslaste tunnistust. Lõpuks näitab Jeesus end üheteistkümnele jüngrile ja sõitleb nende uskumatust ning kõva südant.

Teiseks näitab lisand seda, et ainus võimalus inimesi uskuma saada on ülestõusnud Jeesusel end aina näidata. Ja justkui rõhutamaks uskumise kui nähtuse erilisust viiakse see seosesse nähtavate märkidega: see, kes siis lõpuks usub, suudab kurje vaime välja ajada, võõraste keeltega rääkida, käsitseda muretult mürkmadusid ja mürki juua, kätega tervendada (Mk 16:17–18). Kes aga siis ikkagi ei usu, see hukkub.

Kui aga ainus võimalus uskuda on ülestõusnud Jeesust näha, kes siis üldse võib hukust pääseda? Kas ainult need üksikud õndsad, kes on ülestõusnud Jeesust näinud? Kas keegi meist on hakanud uskuma Jeesust nähes? Mida tähendab siis järgmine sõna: «Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!» (Jh 20:29)? Kas pääsemise jaoks on tarvilik usk või ristimine või mõlemad? Kas usu jaoks on tarvilik ristimine või vastupidi (Mk 16:16)? Aina küsimused!

Ainus, mis kindel – Jeesus arvestab meie nõtrusega. Ta võib sõidelda meie uskumatust ja kõva südant, et me ei usu tunnistusi Tema kohta, aga Ta ei jäta meid sellegipoolest maha, nagu Ta ei jätnud ka oma jüngreid. Ta on andnud meile ristimise veest ja Vaimust. Ristimises me küll ei näe, kuid siiski kuuleme ja kompame ülestõusnud Jeesust, ükskõik, kas oleme imikud või täiskasvanud. Me ei pruugi seda teadvustada, kuid see mõjub meile samuti nagu Kristuse nägemine.

Aga mis edasi? Oleme ristimises kuulnud ja kombanud Kristust, ja siis?

«Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde» (1Pt 2:2j). Ristitu ongi see, kes on tunda saanud, et Issand on helde. Imikule pole tarvis öelda, et ta igatseks emapiima, ta igatseb seda niigi. Ja nõnda on lapsena ristitud paremas olukorras kui täiskasvanud: nende vaba tahe ei kiusa neid Kristuse kogemusest eemalduma.

Aga Peetrus pöördub just täiskasvanute poole: te olete tunda saanud, et Issand on helde – Ta on teile end andnud ristimises kuulda ja kombata. Aga tulge nüüd ja imege seda piima, mis on teile vabalt kättesaadav. Ärge hakake jälle ihaldama midagi muud, mis justkui ei oleks nii «titekas»! Meenutagem, et ka Nikodeemos, vana ja tark mees ei saanud aru, kuidas võib inimene vanast peast uuesti sündida.

Täiskasvanutena oleme me uskumatud ja meie süda on kõva. Kuid olles kuulnud ja kombanud Jeesust ristimises, varugem kannatust. Jeesus on meile juba kord appi tulnud, ilma et me seda väärinuks, küllap Ta tuleb veel! Ärgem mingem kohe oma usku järele katsuma mürkmadusid tõstes ja mürki juues. Küll Jumal paneb meid ka nõnda proovile, kui tahab.

Nõnda, veelkord: Markuse evangeeliumi lisa näitab meile seda, et uskuda on raske, kuid ka seda, et Jeesus tuleb meile meie uskumatuses appi. Ei tasu niipalju muretseda oma nõdra usu pärast. Sest ka Jeesus ei muretsenud oma «kehvast puust» jüngrite pärast: olles end jüngritele näidanud, saatis ta need uskumatud ja kõva südamega tegelased «kõike maailma, kuulutama evangeeliumi kogu loodule».

Kehvast puust…? Jeesus on ju parim võimalik puu, jäägem Tema oksteks! Peale kuulmise ja kompamise tohime me maitsta armulaual Tema ihu ja verd. Kristust aistides me usume ja läheme välja kuulutama ning Issand toetab meid ja kinnitab Sõna tunnustähtedega (Mk 16:20).

Aamen.

Image
Mart Jaanson
Nõo koguduse õpetaja

Nõo koguduse õpetaja