Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kristusesse ankurdatud akadeemilisus

17.06.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Olen viimastel nädalatel palju mõelnud teelõigule oma elus, mis algas 1995. aasta veebruaris toonase pastoraalseminari juhataja Paul-Gerhard Hoerschelmanni abilisena ja saab lõpuni käidud sel laupäeval Tallinna toomkirkus, mil me koos emeriitpiiskop Einar Soonega lõpetame oma teenimise EELK Usuteaduse Instituudis. Piiskop Einar 8 aastat pastoraalseminari juhatajana – ka minul oli võimalus seda ametit pidada 14 aastat – ning mina rektorina, olles juhtinud instituuti 8 aastat. Alljärgnevat ei tule kindlasti näha selles valguses, et mida ma nende aastatega olen rektorina saavutanud, vaid eelkõige ülipõgusa ja tänust täidetud viidetena mõningatele mõtteparadigmadele ja asjaoludele, mille juures on mul olnud au ja eesõigus viibida koos paljude oma instituudi sõprade ja kolleegidega. Loomulikult on iga selline tagasivaade täiesti subjektiivne nii oma teemavalikus kui hinnangutes, kuid paarile asjale tahaksin siiski osutada.

Esimesena nimetaksin imet, mida väljastpoolt vaadates on võib-olla raske tabada, nimelt et aastal 2020 ei küsi enam keegi, kas usuteaduse instituuti on vaja või mitte. Või kui kusagil küsitakse, ei ole sel küsimusel enam mõju. Usuteaduse instituudil on oma täiesti kindel koht ja ülesanne mitte ainult EELKs, vaid Eesti haridusmaastikul tervikuna. Ma ei räägi sellest, et tegu on perfektse õppeasutusega ja sellest tuleneb meie kooli kindlus – see tuleb üksnes Jumala armust ja halastusest ning sellest, et me ehk mõnel korra oleme suutnud kuulata tema häält ja teda järgida. Seepärast usun, et ajad, mil ühel või teisel põhjusel ühtede või teiste inimeste ja huvigruppida poolt on püütud usuteaduse instituuti sulgeda, on loodetavasti jäädavalt möödanik. Suurim muudatus selles osas toimus üheksa aasta tagusel suvisel erakorralisel kirikukogul, kus ühe häälega – ja nimetan seda häält Jumala enda hääleks – otsustati EELK Usuteaduse Instituudi jätkamise ja tema väljaarendamise kasuks rakendusliku kõrgkoolina.

Edasi tahan lühidalt puudutada instituudi vaimulikku elu. Olen kaugel sellest, et laskuda enesekiituse põhjatusse sohu, kuid üks esimestest asjadest, mida rektorina tegin, oli instituudi vaimuliku elu taastamine, aga ka rajamine. Alustasime igapäevaste palvustega UI kabelis, mis nii mõnegi meelest häiris meie akadeemilist õhkkonda. Tagantjärele olen veendunud, et just need järjekindlalt peetud palvused asendasid „akadeemilise uhkuse külma auru“, nagu seda nimetas Evald Saag, millegi palju soojema ja sügavama hingusega Temalt, kelle käes on kõik tunnetuse aarded ja saladused. Teoloogiat, mis tahab pretendeerida millelegi enamale kui lingvistiline või religioonilooline analüüs, saab teha üksnes elavas ühenduses ilmutuse lätte ja täidesaatjaga ning arusaadavalt vaid kiriklikus kontekstis (Elmar Salumaa). Näha ja viljeleda tõelist teoloogiat lahus kolmainu Jumalast ja tema kirikust kuulub pigem täitumata jäävate soovunelmate maailma. 

Palun ja loodan, et meie kirikukooli vaimulik elu võiks jätkuda ja kasvada, et päevapalvustele ja akadeemilisele mentorlusele, kus mentorlust realiseeritakse selgelt vaimulikus kontekstis, võiks lisanduda veel teisigi võimalusi, mis ankurdaksid meie teoloogia ja teoloogilise õppeasutuse veelgi selgemalt ja kindlamalt Jeesuse Kristuse külge. Selleks soovin rohket Jumala õnnistust ja vaimulikku tarkust oma heale sõbrale ja rektori kohusetäitjale Marko Tiitusele.

Ja viimaks nimetan veel midagi, lahus millest või õieti kellest ei oleks tänane usuteaduse instituut see, mis ta on. Pean silmas koostöö otsimisi ja sildade ehitamist, mida Issand on õnnistanud. Nimetan neist eelkõige kahte: Tartu teoloogia akadeemia ja EAÕK Püha Platoni Seminar. Kui Platoni seminari võiks nimetada instituudi heaks koostööpartneriks, kuigi meid seob ühine õppekava, siis teoloogia akadeemiaga oleme täiesti üks. Nii oleme instituudis olnud õnnistatud meie õigeusu õdede-vendade vaimsuse ja palvetage, samuti silmapaistva vaimuliku ja majandusliku ressursiga, mida oleme saanud Tartu teoloogia akadeemialt. Minu isiklik ja siiras tänu kuulub teoloogia akadeemia toonasele juhile Eenok Haamerile ja tema töö jätkajale Siimon Haamerile ning Platoni seminari juhatajale metropoliit Stefanusele, kelle armastus, avarus ja koostöö jääb suurte tähtedega usuteaduse instituudi ajalooraamatusse.

Tänan veel kord kõiki häid kaastöölisi ja -teelisi minu ligi veerand sajandit kestnud akadeemiliste radade matkateel usuteaduse instituudis. Tänan head sõpra ja kolleegi Randar Tasmuthit, kelle kutsel ja toetusel algas minu akadeemiline teekond usuteaduse instituudis. Tänan eelkõige Jumalat. Soovin sellesama Jumala jätkuvat juhtimist meie kirikule ja tema koolile ning luban, et oma mõtetes ja palvetes jään ikka oma alma mater’i juurde.

 

 

 

Ove Sander,

assessor

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)