Kristuses on Jumal kogu inimkonna enesele kihlanud

10.01.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Image

Jõuluaja kestvust nähakse erinevalt. Mõni ütleb juba 27. detsembril, et jõulud on läbi, enamus seostab seda 6. jaanuariga.

Vana kiriku traditsiooni järgi kestavad jõulud aga 40 päeva, kuni 2. veebruarini. Seega oleme praegu enam-vähem jõuluaja keskel – perioodis, mis algab 6. jaanuariga ja mida nimetatakse ilmumisajaks. See nimetus on pärit kolmekuningapäeva tegelikust nimest, milleks on Kristuse ilmumispüha.

Üks ilmumispüha vanu liturgilisi tekste võtab selle mõtte kokku äärmiselt kaunis sümbolikeeles: «Täna kihlatakse kirik taevasele peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid.»

Siin on näha, et ilmumispühal vaadeldakse kolme evangeeliumis kirjeldatud sündmust: Jeesuse kummardamist hommikumaa tarkade poolt, Tema ristimist Jordanis ning Ta esimest imetegu, vee muutmist veiniks Kaana pulmas. Need kolm on ühte seotud võrdpildi kaudu, mida pühakiri kasutab Jumala ja Tema rahva ning Kristuse ja Tema kiriku vahekorra kirjeldamiseks: see on abielu, mehe ja naise vaheline armastussuhe.

Vana Testamendi tunnistuse kohaselt valib Jumal endale rahva, kihlab ta enesele ja armastab teda igavese armastusega – vaatamata sellele, et Tema kihlatu, Ta väljavalitu Teda korduvalt petab ja kurvastab.

Uue Testamendi järgi on Kristus see, kes on endale ristituist uue rahva loonud, kes armastab oma kirikut nagu mees oma naist: «Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest» (Ef 5:31–32).

Jeesuse ristimist Jordanis võrreldakse kihlusega. Johannese ristimine oli mõeldud patustele inimestele, selleks et nad tunnistaksid oma pattu ja valmisolekut meeleparanduseks. Jeesus oli patuta ega vajanud ristimist.

Sellega, et Ta end Johannesel ristida lasi, ilmutas Ta oma tahet täielikuks ühtekuuluvuseks patuse inimkonnaga. Ta lasi end ristida meie eest, võttes seeläbi enese peale meie patud. «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» (Jh 1:29).

Jumala Poeg, kes on inimesena sündides saanud meiega täielikult üheks, ilmutab seda ühtekuuluvust end ristida lastes, ja tõepoolest kihlab meid nõnda enesele – täielikuks saab see ühendus siis, kui Ta läheb lõpuni, võttes enda peale kõik meie kannatused ja jumalast hüljatuse ning surres meie eest.

Kuigi hommikumaa tarkade külaskäik Jeesuse juurde toimus ajaliselt palju varem, seob vanakiriklik sümboolika sellegi tolle kihluse- või pulmapildiga: «Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole.»

Kui Vana Testamendi järgi on Jumala väljavalituks vaid Iisraeli rahvas, siis Kristuses ilmub Jumala arm kogu inimkonnale. Just nimelt kogu inimkonda esindavad need hommikumaa targad, keda vanadel maalidel kujutatakse kolme kuningana, üks Euroopast, üks Aafrikast ja üks Aasiast – üks päris noor, teine keskealine ja kolmas juba eakas. Kristuses on Jumal kogu inimkonna enesele kihlanud – ja kõikidele, kes Ta vastu võtavad, annab Ta meelevalla saada Jumala lasteks (Jh 1:12).

Kolmas sündmus, mida ilmumispühal meenutatakse, on pulmapidu Kaanas, kus Jeesus ilmutas esmakordses imeteos oma kirkust. Jeesus annab küll mõista, et Tema tund ei ole veel tulnud, kuid siiski täidab Ema palve: laseb veel saada veiniks. Tegemist on viitega sellele, mis on tulemas.

Aeg tõeliseks pulmapeoks on siis, kui Jeesuse tund on kätte jõudnud: kui Ta kirgastab end, lastes end naelutada ristile ja valades oma vere meie eest, meie pattude andeksandmiseks. Siis on Tema ise nii tõeline peigmees kui pulmaroog.

Jeesus on meid ristimises enesele kihlanud. Igaüks, kes on Kristusesse ristitud, on Temaga rõivastatud (Gl 3:27), nii et ei ela enam meie, vaid Kristus elab meie sees (Gl 2:20).

Oleme kutsutud Temaga täielikult üheks saama, nagu Tema on meiega täielikult üheks saanud: Ta jagab kogu meie elu, lõpuni, kannatuste ja surmani – et meie võiksime jagada kogu Tema elu taevalikus täiuses ja kirkuses. Tõesti, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11).

Enn Auksmann

7 Kommentaari artiklile “Kristuses on Jumal kogu inimkonna enesele kihlanud”

  1. Külaline ütleb:

    Väga hea kirjatükk jõuluaja kohta. Mis puudutab minevikku, olevikku ja tulevikku siis Jumala sõna ei muutu. Kes tahab usub seda, kes ei taha ei usu. Ainult püha vaim , kes elab inimese sees on võimeline andma tarkust Jumala sõna mõistmiseks, filosoofiaga pole seal midagi pistmist. P.s.Piibel tegeleb sisemise inimesega ja see ei muutu ei olevikus ega tulevikus. Paraku meie patune loomus ei taha sellega alati leppida ja tahaks justkui ise targemad olla kui Jumal,aga kui ausalt endasse vaadata, leiame patte rohkem kui oskame arvata ja tasub kiita Jeesust, kes meid on Jumalaga lepitanud ja tõesti kõik meie rumalused andeks annab. Ka meie põlvkond võiks Piiblit ja Jumalat rohkem austada ja kirik koos oma erinevate konfessioonidega peaks olema keskendunud ühtsusele, aga mitte vaielda, kes õige kes vale. Küllap sel juhul oleks kirikus käijaidki rohkem. aga hea, et Jumal on ja tõesti saatis oma poja, et seda kurja maailma lepitada. Vägevamat tegu pole ju siiani siiski olnud, ega ka tule.

  2. Külaline ütleb:

    Vabandus, Andres, aga mille poolest Sinu kommentaar nüüd artiklist selgem või parem on?

    Õnnistussooviga
    Toomas

  3. Külaline ütleb:

    Vaatan tulevikku ega sori väga minevikus. Mu seletus ei ole parem, aga ma tegelen rohkem olevikuga ja selle probleemidega. Tulevik oleneb aga meie tegudest ja nende kattuvusest meie endi sõnadega. Selge on see, et me peame tegema valikuid, mida üldisest kirikuloost uskuda, mida mitte. Paber kannatab kõike, aga meid ümbritsev rahvas ei kannata minevikku heroiseerivaid teolooge, vaid neid, kes on kahe jalaga maa peal. Neid, kes on võimelised tunnistama oma organisatsiooni eksimusi ja on julged tegutsema ka teistmoodi kui vaja.

  4. Külaline ütleb:

    kulla andres, räägi, mis sulle ei meeldi ja ebaselgeks jääb? kui rohkem ei viitsinud, siis oleks ka ainult pealkirja lugemisest piisanud …

  5. Külaline ütleb:

    Selleks, et kuulutada Jumala Sõna, peaks kuulutus olema selge ja läbipaistev.
    Meilt oodatakse vastuseid oma küsimustele ja lahendusi probleemidele. Piibel on piisavalt selge ja seda müstifitseerida 3-4-sajandi arusaamade järgi ei ole mõttekas. Te ju teate, milles kogu traditsioonide ja vagajuttude iva on. Didahees(12 apostli õpetus) on kirjas vihje, et kui juudid teevad seda või teist teisel ja neljandal päeval, siis teie tehke kolmandal ja viiendal või vastupidi. Selles ajastus on palju dualismi ja konfessionaalse monopoli kujunemise=teistele(siin juutidele) vastandumist, mida Jeesus ei õpeta. Ka apostlite kirjutistega tuleb olla tähelepanelik, mida ja kuidas keegi ütleb: on see tõsi või naljaga pooleks. Kas õpilased taipasid Jeesust!? Kas ristitud eurooplased on taibanud Jeesust või kasutavad Konstantinuse eeskujul Teda oma huvide ja poliitiliste vallutuste võidulipuna!? Kas meie teame seda, et kasutame eneste kohta kahte vastandlikku7 mõistet: 1.Jeesuse vend ja õde= JHWH poeg ja tütar. Aga:…
    2. Vaimulik on Jumala sõna sulane. Poeg ja tütar on pärijad, aga sulastele ja orjadele ei pärandata pajalappigi vaid nad ise pärandatakse uuele peremehele/-naisele. Kas koguduse lihtliige on pärija ja pastor on ostetav-müüdav ori?
    Asi on selles: Lähis-Ida, kui piibli ajalooliste sündmuste ja kirjapaneku koht, oli riigikorra poolest orjanduslik. Kas meil on vaja seda taaka edasi kanda ka pärast teistkordset iseseisvumist. Mis on vaba seos orjusega?! Või veel täpsemalt: on nad samastatavad? Ja kus? Kas nüüd XXI sajandil usume ikka veel, et piibli eksegees ja filosoofia on ühendatavad teoloogiaks!? Milleks filosoofia, kui umbtee ja piibel kui elav ja edasiviiv sõnum kokku panna? On aeg minevikku hinnata objektiivselt ja võtta sealt see, mis oluline olevikus ning tulevikus: Jeesus ütleb \”Et te üks oleksite, sellest tunneb maailm, et te olete minu õpilased!\”(et te olete minult midagigi õppinud – palvetekstidele tüüpilist a la..ooh mina…,.. ooh mina…kätteõpitud saamatust Jeesus ei õpetanud!) ja Paulus lisab \”Vabaduseks on Kristus teid vabastanud, püsige siis selles ja ärge laske end uuesti orjaikkesse panna!\” Seda on öeldud ka meie kirikule ja kogu rahvale – ka vaimulikele muideks! Oleme Jumala lapsed, keda ei osteta-müüda, aga mitte orjad ega sulased! Teoloogia ei vaja müüte, vaid oma kirikusisese sõnavara kaasajastamist. Ja ärgem ülistagem roomlaste kõrgeimat karistusmäära(ristipuud), vaid Kristust, kes vanema ja pealikuna selle reeturliku surma vapralt vastu võttis ja lõpuni talus. Ülistage Isa, kes meie Venna üles äratas ja ka meid kord üles äratab. Ülistage mõtete selgust ja ühesust kui Jumala Vaimu andi ja põlake pikki ja tarbetuid lobasi ja kirjutisi, mis hinge ei kosuta vaid ajud krussi keeravad ning panevad hüüdma: \”Mea kulpa, mea kulpa, mea maxima kulpa!\” Häda ja pattu on küllaga meie ümber ja suurim neiust on HÄDA MÕISTUSE PÄRAST! Meil on Jumala Vaimu and jagamiseks neile, kes on nõutud ja rõhutud. Aidakem INIMESI sellega, mis meil on ja siis oleme kord ka ise aidatud kõige selle eest, mida meie enda sigitis(räägime ju tihti uhkusega, et eesti, kui iseseisva riigi idee sai alguse just luteri kirikust) oma kaitsetu ja üsna vaese papakese-mammakesega (st meie endiga) teha võtab. Te ju teate puberteetide käitumist oma vanemate suhtes. Niisiis kokkuvõtteks: väärtustagem rohkem olevikulisi suhteid Kristuses, õlg-õla tunnet kogudustes, et oleks auliste(vabandust! meie enda koguduste liikmete poolt auhiilgusse tõstetute!…) pubekate ärplemistele ja sigadustele midagigi vastu seada. Vagad fraasid ja kristlikud kehaliigutused olgu ja jäägu ajaloolis-poliitilise agitaatorite pärusmaaks. Meie ülesanne on kuulutada Jumala Sõna, jagada pühi sakramente ja elada iseeneses Jumala loovat ja elavaks tegevat väge.
    Parimate tervitustega Andres

  6. Külaline ütleb:

    Palun Piibli kui Jumala Sõna puhul rohkem selgust, aga mitte fantaasiat! Paljugi, mis siis, \”vana kiriku ajal\” kirjutati, aga praegu on XXI sajand ja nii mõnigi müüt ei pea vett. Palun rohkem selgust ühe kirjakoha baasil, aga mitte kokkukuhjatud tsitaatidemassi, millest ei paista ei saba ega sarvi. Olgem realistid!

  7. Külaline ütleb:

    Andres, mu meelest on siiski hea, et Ennu artiklist saba ja sarvi ei paista. Sarvilise artikleid ma küll kirikulehte ei sooviks.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)