Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kristuse tulemine, Kristuses olemine

09.12.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Advent on tulemise aeg ja tulijaks on meie Issand Jeesus Kristus. Kirikus on läbi sajandite olnud tavaks kõnelda Kristuse kahest tulemisest – tulemisest väeti jõululapsena kahe aastatuhande eest ning tulemisest kuningana taevapilvedel, et hävitada kurjus ja tuua oma lastele igavene pärandus.
Nende kahe tulemise vahele mahub aga kolmas tulemine – Kristuse meie juurde tulemine pühas sõnas ja armurikastes sakramentides. Kirikule antud armuvahendites ta ei tule vaid hetkeks meie juurde, vaid tuleb üha ja üha uuesti. See tulemine on nii valdav ja viibiv, et õieti peaksime rääkima Kristuse olemisest meis ja meiega. See olemine on küll usus, kuid usk ja armuline osadus Issandaga rajavad tee nägemisele palgest palgesse.
See omapärane Kristuse kahe tulemise vaheline aeg on täidetud imelise rõõmu, lootuse ja usaldusega. Väljendame seda advendiaja pühakirjalugemiste ja lauludega. Sellest erilisest täiusele suunatud liikumisest, Kristuse kaljukindlatest tõotustest on täidetud ootusaja mõtted ja palved. Paljud neist on vormunud liturgilisteks tekstideks, veel suurem osa leiab endale uusi väljendusviise, kus iganes usurahvas kokku tuleb.
Üheks selliseks kirkaks kokkutulemise hetkeks oli läinud nädala esmaspäevane usuteaduse instituudi palvus. Meil kõigil oli võimalus öelda üksteisele, loomulikult ka endale, üks advendipalve. Kandsin neid palveid endaga kaasas ning ei saanud muidu, kui olin need paberile pannud. Neis on sügavust ja haaret. Neis peitub igatsus puhtuse ja vennaliku osaduse järele. Neis leiame Kristuse esimese tuleku hellust ning tema tagasituleku kindlust. Samuti rõõmu tema ligiolus, mis sillana kaardub Petlemma sõimest uue maa ja taeva radadele.
Head sõbrad, nende, oma kallite kolleegide lühikeste palvete ja mõtetega soovin teile õnnistatud tulemisaja jätku ning inglite ja karjaste rõõmu saabuvatesse pühadesse.
Advendiajal valmistume Jeesust vastu võtma. Tema ise tuleb meie juurde, aga meil tuleb talle vastu minna. Kui kaugele saaksime talle vastu minna?
Mõtlen sellele, et jõulusid ei pühitse me ju üksinda. Pühitseme üheskoos. Ja pühitseme üheskoos Jumalaga. Tema ise valmistab meid. Tema tuleb meile vastu.
Palun, et oleks vähem kurjust ja halba. Et inimesed saaksid üksteisega paremini läbi.
Soovin, et oleksime siirad ja läbipaistvad. Ausad üksteisega.
Lihtsalt, et me suudaksime toime tulla.
Advendiajal on kõike nii palju. Palun, et kõige kiiruse ja ülesannete keskel oleks meil jõudu ja rõõmu. Rõõmu, kui pühad kord kätte jõuavad.
Mõtlen, et meil võiks olla enam aega olla koos Jumalaga. Lugeda tema sõna ning otsida tema tahet. Et jõuludel võiks olla tähendus meie jaoks.
Sisemist rahu ja süvenemist pühadeaega.
Palun, et advendiaeg oleks ajaks, mil me ei unustaks üksikuid ja kannatajaid. Neile on pühade aeg väga raske. Rohkem märkamist.
Rohkem valgust ja soojust. Kui meis on valgust ja väljas on samuti valge, siis märkame üksteist paremini. Alles valguses näeme.
Sander, Ove

 

 

 

 
Ove Sander,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)