Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristuse ristimispüha

09.01.2008 | | Rubriik: Jutlus

Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu! Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile.» Ja Johannes tunnistas: «Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga. Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.»
Jh 1:29–34

On väga eriline, et eesti keeles kasutusel olevatel sõnadel «rist» ja «ristimine» on üks ja sama tüvi. Rist, mis eelkristlikes paganlikes kultuurides tähistas kurja vastu kaitsvat sümbolit, ka kosmilist maailmamärki, sai Kristuse surma läbi tuntuks kohutava tapariistana, mis ühelt poolt sümboliseeris surma, teisalt aga ülestõusmislootust. Kuidagi on see rist meie rahvale eriliselt lähedaseks saanud, nii et kristlasi ristirahvaks nimetatakse ja uueks eluks sündimist veest ja vaimust ristimisena tuntakse. Taoline rahva meeles ja keeles aastasadade jooksul kujunenud «folkteoloogia» võib teinekord veidraid ja usu seisukohalt koguni ohtlikke kujundeid luua, kuid antud juhtumil on eestlase «usugeen» hästi töötanud ja olulise seose loonud.
Ristimine ja rist on tõesti teineteisega tihedalt seotud. Ka Kristuse jaoks. Ristimist Johannese poolt võime julgelt pidada Jeesuse avaliku lunastustöö alguseks. Me ei pea arvama, nagu ta enne ristimist ei oleks juba seda teinud, näiteks oma perekonnas ja lähedaste seas. Kuid siiani toimis ta teisel moel. Ristimisega alanud lunastustegevus oli aga selgelt ristile orienteeritud. Ristija Johannes tundis selle ära ja tunnistas, kuidas ta Jeesuses näeb Jumala Talle, lammast, kes tuuakse ohvriks pattude eest ja nõnda olema Päästjaks, Jeesuseks kõigile inimestele.
Ristimine oli Jeesusele Tema missiooni alguseks. Ristimise tähendus ristiinimesele on kõige laiemas tähenduses seesama – missiooni algus. Me ikka küsime eesmärkide ja ülesannete järele. Küsime selle kohta, mida ma peaksin tegema ja kuidas olema. Ristimine on siin kindlasti vastuseks – elada koos Jumalaga, oma Loojaga ja Lunastajaga ning nõnda teostada seda, milleks sa olemas oled. Ristimises sünnib inimene uuesti veest ja Vaimust ja temast saab Jumala laps. Oma leerilastele olen ikka kõnelnud, et kui sa ristitud saad ja koos Jumalaga elama hakkad, saab sinust inimene, see, kelleks sa mõeldud oled. Niikaua oled üks vedru või polt teiste omasuguste seas selles suures masinavärgis, mida maailmaks nimetatakse.
See masinavärk kulgeb ikka omasoodu ja sina koos temaga, ning sinu väärtus seisneb ennekõike selles, kui hästi sa oma ülesannet täidad. Kui oled vedruna välja veninud või poldina vindid ära kulutanud, pole ka sind ennast enam vaja. Ristimises saad aga selle masinavärgi Looja, omaniku omaks, kes on sind tahtnud endaga koos elama panna ja nõnda sind armastades ja armastuse pärast loonud. Inimene ei pea olema vedru või polt, vaid tema ülesanne on üle selle maailma masinavärgi ja ulatub igavesse ning sinna, kuhu mateeria ei küündi.
Ristija Johannes kuulutab seepärast väga tähendusrikkalt kahe ristimise erinevust ja rõhutab, et tema ristimine on vaid üksnes selle maailma ristimine, veega ristimine, kuid Jeesuse ristimine on ristimine Püha Vaimuga. Johannese ristimine võib olla küll meeleparandusristimisena vaimulik tegevus ja usuline praktika, kuid oma olemuselt kuulub ikka selle maailma juurde. Jeesuse ristimine Püha Vaimuga on aga ristimine jumaliku väega ning tõstab inimese kõrgemale maailmast ja siinsetest vaimulikest asjadest, tehes temast Vaimuga võitud jumalariigi kodaniku.
Kristlik ristimine on just taoline Jeesuse ristimine. Meil on küll kasutusel ka vesi, kuid mitte üksnes vesi, vaid sellega kaasas olev Jumala tõotus, Jumala sõna ja korraldus ning nõnda on meie ristimine alati ka ristimine Püha Vaimuga. Sellele ristimisele ei ole vaja lisaks mingisugust erilist Vaimuga ristimist, vaid kõik vajalik on selles ühes ristimises Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse juba olemas. Nii Vaim, rist kui ülestõusmine.
Peamiselt Soomes levinud lestadiuslikus äratusliikumises on kombeks ristitutel teha vahet ja öelda, et mõned inimesed on oma ristimise suhtes pimedad. Nad ei märka kõike seda ristimise rikkust ja väge ning elavad nii, nagu nad polekski Jumala omad. Need on nn ristitud paganad. Ja siis öeldakse lestadiuslaste juures, et need inimesed vajavad ristimise kirgastumist, et ristimine saaks tõeliselt nähtavaks ristitule ja et ta hakkaks ka elama ristimisele kohast elu. Ristimises on küll kõik vajalik olemas, kuid inimesel on ikka võime nii pime olla, et ta seda sugugi märgata ei pruugi. Ja ta otsib aina endale iidoleid ja voolib puuslikke, ehkki ise on ammu kutsutud eluks koos elava ja tõelise Jumalaga.
Vist on sellel äratusliikumisel õigus, kui ta ütleb, et ristimise kirgastumine algab ristist. Kristuse ristis me näeme Jumala armastust. Temas me näeme Jumala Talle, meie eest ohvriks toodud Poega, ja hakkame aimama ning mõistma, millise armuteoga on tegemist ristimise puhul. Me oleme puhtaks pestud kõigest süüst ja ülekohtust ning võetud Kristuse omaks armastuse pärast, millega Jumal enda omi armastab. Kuidas ma võiksin seda mõistes veel Temast eemale jääda? Olgu Püha Rist sinu silme ees, siis ei saa sa ristimise väele pime olla, vaid kirkana paistab ta sinu elus ja sinu elust. Aamen.

Image
Tauno Toompuu
,
Rakvere koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)