Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristuse risti all

16.04.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Minu silme ette on jäänud Soomes Kuopio piiskopkonnas Nilsiä kirikus asuv altarimaal Kristus risti kandmas. Raske koorma all astub ta vaevaliselt mööda külavaheteed, mis tõuseb mäkke. Teda saadab irvitav rahvahulk.
Kohaliku õpetaja seletuse järgi kulus palju aastaid, enne kui koguduse nõukogu soostus paigutama kunstnikult tellitud maali ettenähtud kohale. Põhjus? Ristikandva Jeesuse teotajatena oli äratuntavalt kujutatud külarahvast. Paljud küla ja ümbruskonna inimesed, vanad ja noored nägid iseennast pilkajate killas iga kord, kui nad kirikusse tulid.
Kristuse risti tähendus on ka mulle avanenud sama nurga alt. Ajaline ja ruumiline vahemaa kaob. Kolgata tragöödia puudutab mind isiklikult. Näen ennast nende hulgas, kelle kohta Peetrus on ütelnud: «Teie olete ta risti naelutades hukanud… Teie salgasite ära Püha ja Õige… Teie tapsite Elu Juhi…» (Ap 2:23; 3:14.15).
Selleks, et keskenduda, kinnitan ma altari ees seistes ja armulauda seades oma pilgu krutsifiksile. Sellepärast tahan, et mulle ulatataks armulaualeib sõnadega «sinu eest surma antud» ja karikas meeldetuletusega, et Kristus on valanud oma vere «sinu pattude pärast» või vähemalt «pattude andeksandmiseks».
Rutakas, rabelev ja lärmakas elutempo ei soodusta keskendumist. Me ei mõtle sellele, millest meie hädad tegelikult alguse saavad. Me ei taha, et miski tuletaks meile meelde kättejagatud elupäevade lühidust, mille lõpp on kindel. Kuid ei patt ega surm muutu sellest olematuks. Pigem kasvatavad nad oma varjatud võimu.
Vaikne nädal on aeg peatumiseks ja järelemõtlemiseks. See on aeg vaadata endasse ja katsuda end läbi Kristuse risti all, ülestõusmise valguses. Oma patule ja oma surmale vaatades võib Kristuse rist saada meile elavaks kinnituseks Jumala halastusest.
Kes on sõdinud Jumala enese vastu (Ap 5:39), võib astuda meeleparanduse teele ja pöörduda (Ap 3:19). Milleks meie pole suutelised, seda teeb Jumal. Ta kustutab meie patud ja me leiame lepituse Kristuses.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)