Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kristuse rahu

23.04.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Oli aasta 1984. Kaliningrad. Aprillikuu. Olin sõjaväes. Samal kevadel pidi see eluperiood seljataha jääma. Istusime nn kurilkas (suitsunurk) ja rääkisime tulevikuplaanidest. Kaks aastat on inimese elus päris pikk aeg. Noore inimese elus seda enam. Mu kõrval istus Sergei, kellega olime viimase aasta koos teeninud. Küsisin talt, mida ta teeb. Sergei lennutas koni tuhatoosi ja vastas, et ta veel ei tea. «Võib-olla lähen Uuralitesse. Seal on suured tehased ja paremad palgad, aga võib-olla tõmban Donetskisse. Hakkan kaevuriks.» Ise oli ta pärit ühest Kesk-Venemaa väikelinnast, mille nimi mulle ei meenu. Sergei oli muusikalembene poiss. Mängis kitarri nagu minagi. Meile mõlemale meeldisid Võssotski laulud ja Mašina Vremeni. See meid natuke ühendas. Noorsõdureid ei kiusanud ta rohkem, kui see normiks oli. Pidas lugu Stalinist ja samal ajal kirus vahel nõukogude võimu. Ma ei tea, kus ta siis lõpuks oma elu sisse seadis. Ta tuli mulle meelde praeguseid Ukraina sündmusi jälgides.
Suur ja lai oli maa. Suured ja laiad teed okastraataia taga. Saime kokku sunniviisil ja püüdsime mitte liiga tihti iseendaga kohtuda. Kogu aeg räägiti rahust, mida on vaja kaitsta. Räägiti uuest inimesest, kes kohe-kohe sünnib. Kõigepealt muidugi 1/6 planeedil.
Eelmisel nädalal saime kokku, et koos läbi käia Kristuse kannatustee ja rõõmustada tema ülestõusmisest. Jumalateenistustel sooviti üksteisele Kristuse rahu. Just nimelt Kristuse rahu, sest meie Meister on öelnud, et ta annab meile oma rahu, et tema ei anna, nagu maailm annab. Maailmas  on alati vaherahu. Seni, kuni inimene ei tunne kuigi hästi iseennast, ei suuda ta mõista ka ligimest. Jumala silmist kaotanud inimene näeb vennaski vaid konkurenti. See ei loe, et me saame kokku rahukõnelustel, kõikvõimalikel ümarlaudadel, võitleme inim- ja loomaõiguste eest. See kõik ei loe, sest väärtuste hierarhia on paigast ära. Kirikuski me räägime üha sagedamini maailma rahust maailma keeles ja … nihet ei toimu. Kantslites kajab üleskutse käia «uues elus», kuid ikkagi püsida selles reaalsuses, mida silm suudab haarata, sest see on ainuvõimalik maailm. Ja nihet ei ole …
Ometi on kunagi usule tulnud inimesed läbi elanud midagi väga erilist. Kasvõi hetkekski on tajutud hoopis teistsuguse elu võimalust. Kõik on võimalik sellele, kes usub, julgustab Jeesus meid tänapäevalgi.
Benediktiini munk ja kristlik filosoof David Steindl-Rast kasutab olukorra illustreerimiseks kaunist metafoori. Ta võrdleb algset müstilist kogemust vulkaani hõõguva magmaga, mis on erutav, dünaamiline ja ergas. Pärast selle kogemuse läbielamist tunneme vajadust asetada see kontseptuaalsesse raamistikku ja formuleerida doktriin. Müstiline seisund kujutab endast väärtuslikku mälestust ning me võime luua rituaali, mis meile seda erakordset sündmust meenutab. Ajapikku kipub organiseeritud religioon sidet algse vaimse allikaga kaotama. Vend Davidi võrdlust kasutades võib öelda, et see, mis kunagisest elujõulisest vaimsest süsteemist järele on jäänud, sarnaneb nüüd pigem hangunud laava kui müstilise kogemuse erutava magmaga, millest ta alguse sai.
Sekulariseerunud ja uuspaganlusest toetust otsivas maailmas on minu meelest ülimalt vajalik, et kirik tahaks olla VAIMULIK kodu otsivale ja alatasa ekslevale inimlapsele. Vaimulikud ja kiriku töötegijad saavad siin Kristuse omasid toetada eeskätt sellega, et nende sõnad ja teod käiksid rohkem käsikäes. Seda mitte niivõrd moraali mõttes, kus «maailma rahu» on nii või teisiti oma seemneid meie hinge külvanud ja püüab meiegi pikkust-laiust jõuliselt normeerida. Oluline on endale ja kaaslastele meelde tuletada, et me oleme Jumala Vaimu kandjad, Kristuse rahu levitajad rahutus maailmas.
Siis on ka ühiskonnas rohkem neid inimesi, kes ei lase aja vaimul ennast jäägitult määratleda. Nad julgevad oma peaga mõelda ja saavad igal ajal Jumala poolt toidetud. Nad ei usu, et Jumal lõi kõigepealt Kaini ja konkurentsimajandust kõrgelt hinnates siis ka Aabeli. Neil on avar süda, sest nad on õppinud tundma iseennast ja kui olulised isiklikud küsimused on saanud oma lahendused, siis pöördub tähelepanu igal juhul inimestele meie kõrval. Kaastunne muutub tugevaks ja leidlikuks.
Vaenlase armastamine ei tundu enam üle jõu käiv või suisa absurdne. Meister Eckhart on öelnud: «Selle, mille inimene kontemplatsiooni ajal endasse kogub, peab ta armastusena endast välja laskma.» Tahaks loota, et möödunud pühad on meile sellist äratundmist tõeliselt ( jumalikult) pakkunud.

Nagel,Urmas

 

 

 

 

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)