Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristuse pärast on patud andeks antud

14.01.2015 | | Rubriik: Jutlus

Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jee­sus Galileasse ja kuulutas evangeeliumi: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» (Mk 1:14–15)

Juhtusin hiljuti lugema ühte sellist vahvat lugu. Sõidab keegi kaasinimene trolliga ja loeb putka küljes olevalt sildilt: «Mõtete valmistamine ja parandamine». Tegelikult oli sildil kirjas muidugi «võtmete …». Ja unistab see inimene edasi, et sellesse mõtete valmistamise ja parandamise töökotta võiks küll sisse põigata – miks mitte lasta endale üks mõte valmistada või, veelgi parem, lasta peas olevad mõtted ära parandada!
Markuse evangeeliumi esimesest peatükist leiame kirjelduse Jeesuse kuulutustöö algusest ja Matteus kirjutab eespool samast sündmusest veelgi lakoonilisemalt: «Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»» (Mt 4:17)
Jeesus võtab Johanneselt üle tema sõnumi nagu teatepulga ja jagab seda sõna-sõnalt, muutmatul kujul edasi. Meeleparandus on selle napisõnalise lausungi tuumaks. See on Issanda esimene avalik sõnum inimkonnale – Isa, Looja tahteavaldus, mille annab loodule edasi tema Poeg.
Kas kutse meeleparandusele oli võimas avapauk kõikidest torudest või pelgalt signaalrakett – sissejuhatus sellesse, mis edasi tuleb? Kas tõesti oleks Jeesus jätnud nii-öelda paremad palad pärastiseks? Vahest ongi kõik ülejäänu, mille on kirja pannud evangelistid ja apostlid pärast seda, ainult seletused, laiendused, kommentaarid, illustratsioonid – selleks, et me paremini asjast aru saaksime.
Kreekakeelne sõna metanoia, ’meeleparandus’, mida evangelistid siinkohal kasutavad, tähendab meelemuutust.
Meeleparandus ehk piht (ld poenitentia) fikseeriti katoliku kirikus sakramendina Firenze kirikukogul 1439. Martin Luther kahtles kaua, kas piht jätta sakramendina kehtima või mitte. Augsburgi usutunnistuse XII artikkel õpetab, et pärast ristimist langenud võivad saada pattude andeksandmise igal ajal, kui nad pöörduvad, ja et kirik peab andma absolutsiooni neile, kes pöörduvad meeleparandusele.
Nimelt koosneb meeleparandus õieti kahest osast: üks on kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi. Teine on usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust. Sellele peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili.
Kui püüame vaadata sõnade taha, siis näeme, et meel on elusolendite võime tunnetada välis- või sisekeskkonnast pärinevaid stiimuleid. Meeled (ld sensus) vahendavad informatsiooni läbi meeleelundite (näiteks silmad, kõrvad, nina) või retseptorrakkude, mis muudavad füüsikalised stiimulid närviimpulssideks. Emotsioonidega seoses võib sõna «meel» tähendada ka meeleolu, tunnet, tuju, aga ka mälu. Eelnevast lähtudes piisaks meeleparanduseks tõesti ainuüksi «võtmete valmistamise ja parandamise töökotta» lukksepa, see tähendab arsti või psühhiaatri juurde minekust.
Ent teisalt võib meel tähendada, eriti kõnekeeles, ka mõistust, aru, mõtlemisvõimet, kaalutlemisvõimet, arukust, aga samas ka mõtet, arvamust, seisukohta.
Kas me mõistame, mida meeleparandus tegelikult tähendab? Keegi on võrrelnud meeleparandust läbi sügava lume kõndimisega, kandes seljas rasket koormat. Kas see on tõesti nii raske?
Vast kõige selgema ja lihtsama definitsiooni on andnud kuningas Taavet: «Hoidu kurjast ja tee head» (P 34:15). Kas see on tõesti nii kerge?
Inimene võib meeleparandusest kergesti arvata, et see on oma elu kohendamine Jumalale meelepäraseks. Vastupidi – kogu meeleparandus ongi selles, et me pöördume Jumala poole ning laseme end Jumalal parandada – ehk läheme «mõtete valmistamise ja parandamise töökotta».
Meeleparandusega liitub tihedalt usk evangeeliumisse ehk rõõmusõnumisse, mis kuulutab meile, et Jeesuse isikus on Jumala kuningriik meie juurde tulnud. Toon siinkohal ära Elmar Salumaa tabava mõttekäigu: «Kunagi pole inimeste elu olnud rõõmuvaesem kui praegusel ajal – aga samas nii lõbuküllane. Lõbujanus ja naudingukülluses peegeldub tohutu rõõmunälg, mida püütakse kustutada üksnes nälja suurendamisega. Ainult meeleparanduses saame osaleda evangeeliumis pakutavas rõõmus. Evangeelium on jumalapoolne and inimesele, kutse ning üleskutse, aga meeleparandus on inimesepoolne vastus sellele kutsele.»
Kristus ei oodanud, kuni me «oma elu ise joonde ajame», vaid ristisurma minnes tegi esimese sammu. Meie asi on teha järgmine samm. Aamen.

linnas_tarmo2013

 

 

 

 

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)