Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristuse kannatuste valgus

25.03.2009 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus hakkas ülempreestritele ja vanematele mõistu rääkima: «Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: «Ehk nad häbenevad mu poega!?» Need rentnikud aga rääkisid omavahel: «Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!» Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.» Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.
Mk 12:1–12

Väga paljud inimesed on harjunud Jeesust seostama leebusega ja justkui ei ootagi Temalt karmi kõnet. Ometi oli Õnnistegijal nii mõnigi kord põhjust rääkida ka karmil toonil. Tänasegi jutluse kirjakoht tunnistab sellest.
Jeesuse seekordne tähendamissõna on vali. Tänapäeva mõistes on viinamäe rentnikud selgelt kriminaalkurjategijad, kelle süü on jutluse kirjakoha põhjal sedavõrd ränk, et ilmselt tuleks neil kanda eluaegset vanglakaristust… Aga lugu läheb veelgi rängemaks, kui võtame arvesse tänase kirjakoha kohta käivat kommentaari, mida võime lugeda Uue Testamendi 1990. a väljaandest: «See mõistujutt on õigupoolest allegooria, kus viinamäele vastab Iisraeli rahvas, põllumeestele rahva juhid, sulased on prohvetid, poeg on Jeesus ise, teised on paganad, kes astuvad Iisraeli asemele.» Nüüd saab meile selgeks, et Jeesuse silmis osutusid kurjategijateks Iisraeli juhid. Nemad on süüdi paljude prohvetite kannatustes ja surmaski ning nemad on süüdi ka Jeesuse justiitsmõrvas…
Kristus näitab, et see toimimisviis ei anna rahva juhtidele soovitud tulemust. Jeesusest endast saab nurgakivi millelegi täiesti uuele ja jumaliku valguse kandjaks ei jää Iisrael, vaid saab hoopis keegi teine.
Me teame, et nii ka läks. Jeesus sai aluseks kristlikule kirikule – Jumala uuele viinamäe rentnikule. Ja selles näeme midagi, milles tunneme ära armastava Jumala, kelle tahe ei ole õela ja eksinu hukk. Sõnum hoolivast taevasest Isast ei tohtinud ega tohi kustuda. See sõnum pidi kõlama jääma alati ning kõikjal, ja jäigi. Selles osas ei tohi midagi muutuda ka tänapäeval. Rõõmusõnum, et Looja näeb, teab, mõistab ja hoolib ning ei mõista hukka kedagi, kes muudab meelt, peab kõlama jääma ka tänapäeval, olgu siis kõige pisemates külakestes või suuremates linnades, vabadele või vangidele, tervetele või haigetele, ühiskonna vägevatele või heidikutele. Õigust kogeda armulist Jumalat ning lahendust, mida Tema meile pakub, ei saa kelleltki ära võtta.
Ärgem eksigem! On väga lihtne arvata, nagu polekski meil endil midagi ühist tänase kirjakoha viinamäe rentnikega. Aga kahjuks pole see nii. Kõik, mis läheb vastuollu Kristuse armastusega inimeste vastu, asetub nende rentnike toetajate kilda… Ja nii ei saa keegi enda kohta öelda, et tema on Jumala Poja kannatuste loos süütu ja puhas…
Samas, Jeesuse kannatustes, ristisurmas ja ülestõusmises on ka igale inimesele pääsemine oma elusüüst ning uue alguse võimalus. Jeesus suri, et vabastada patune inimene karistuse kandmisest. Seejuures teadis Tema ja teadis ka Ta taevane Isa, milline on inimese tõeline süükoorem. See, et Jumal andeks annab, ei tähenda endistviisi jätkamise luba.
Tegemist on kutsega pöörduda oma hinnangutes, oma suhtumises ja hoiakutes Jumala poole, et Tema saaks inimese elu tegelikuks aluseks. See on kutse seada korda kõik, mille oleme lõhkunud kas siis igaüks eraldi või üheskoos, ulatada üksteisele lepitus- ja abikäsi, olles seejuures kriitiline mitte niivõrd teiste, kuivõrd enda suhtes. Seda tahab Jumal, selle nimel elas, kannatas, suri ja tõusis surnuist Tema Poeg ning seda vajab igaüks meie seast. Seepärast võimegi teinekord ehk üllatusega kogeda, et Jeesus võib ka karm olla. Seda just inimese pärast ja heaks.


Jaanus Klaas
,
Viru vangla kaplan,
Anna koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)