Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristuse kannatus ja inimese muutumine

23.03.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Paastuajal on ristilöödud ülestõusnust tunnistava koguduse pilgud suunatud Kristuse kannatusele. Seeläbi avaneb ühtlasi meie teadlikkus inimese eksimuse sügavusest ja igasuguse enesekindluse petlikkusest ning mõistmine, et meie elu ja olemine sõltuvad täiesti Kristuse surma võitvast ja uut elu kinkivast kannatusest.
Kristuse kannatus ületab lõplikkusest ja patust tekkivad lõhed ja piirid. Sellisena annab see meile jõudu olla ka ise lõhesid ületavaks rõõmusõnumiks, justkui – Lutheri sõnadega – väikeseks Kristuseks oma kaasinimesele.
Kristlik töö inimestega, kes on ühiskonnast eraldatud ja üksi, kes tajuvad end põlatute ja soovimatutena, ammutab jõudu Jumala piire ületavast armastusest, iga eksinu taasleidmise rõõmust.
Siin näeme kristlastena seda tingimusetut, radikaalset kinki, mis aitab ka vangis viibijatel pöörduda ja leida uus elu koos kaasinimese ja Jumalaga. See aitab leida kao­tatud eneseväärikuse – väärikusena, mis ei sõltu inimlikest hinnangutest, vaid rajaneb Jumala enda kutsumisel ja kinkimisel.
Kaplanite aruannete põhjal viidi möödunud aastal Eesti kinnipidamisasutustes läbi ligi 5700 hingehoidlikku vestlust, jumalateenistusi peeti 400. Mõne kiriku või kogudusega liitus 50 kinnipeetavat. Lisaks viisid kaplanid läbi hulgaliselt piibli- ja leeritunde ning usulise suunitlusega sotsiaalprogramme.
Arendustegevusest võib märkida vanglakaplani baaskursuse väljatöötamist ja lülitamist sisekaitseakadeemia täiendusõppe programmi ning üsna pea ilmuvat vanglate kaplaniteenistuse käsiraamatut, mis peaks olema abiks ka neile, kes osalevad kaplaniteenistuse töös kirikute ja koguduste vabatahtlikena.
Kõige selle juures on vanglates töötavad EELK kaplanid võinud olla rõõmsad abi ja toetuse eest meie kiriku liikmetelt ja vaimulikelt, olgu selleks siis muusikaline panus vangla jumalateenistusel, kinnipeetava hingehoid või ristimise ja leeri puhul vajalik kodukoguduse leidmine ja korraldus.
Usuliste vajadustega arvestamise kõrval on vabatahtlikel väga oluline roll ja panus kinnipeetavate «taasühiskonnastamisel», s.t positiivsete sotsiaalsete sidemete, hoiakute ja oskuste loomisel, mis aitaksid kinnipeetaval sisemiselt muutuda ja sotsiaalsemat, inimlikumat elu elada.
Vabatahtlike kaasamise ja osaluse vajadust kinnitab ka jätkuvalt suur korduvkuritegevuse ehk retsidiivsuse määr Eestis. Seda silmas pidades sõlmisid justiitsministeerium ja Eesti Kirikute Nõukogu aasta alguses koostööleppe, et arendada välja vabatahtlike tugiisikute süsteem ja võrgustik vanglast vabanenutele. See on väljakutse ja valdkond, mis vajab tuge ja toetust kõigilt kirikutelt.
Kindlasti on aga ka meie kirikus inimesi, kes tunnevad endas soovi ja tahet aidata vanglast vabanenul ületada lõhed ja piirid, mis takistavad tal sideme leidmist kogukonnaga ja hoiavad teda kuritegevuse hävitavas ringis. Mõelge siis sellele ja pange oma vaim valmis!
Vanglate kaplaniteenistus on tänulik, et kirik tajub vanglatööd väärtusliku ja tarviliku osana oma elust ja ülesande täitmisest.

Johann-Christian Põder
,
vanglate peakaplan

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)