Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kristus – taeva ja maa Issand

17.11.2021 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kirikuaasta viimase pühapäeva teema on nagu selgete piirjoontega kujutis. Selle pildi peamine sõnum on selge, aga samas on see täidetud väga paljude detailidega. Kujutatu keskmes seisab kohtumõistjana Kristus, kelle kogemuseks on olnud tunda inimeste maailmas kannatusi. 

Issanda kannatava sulasena riietus ta meie liha ja verega selleks, et alistuda Isa tahtele ja anda end patuste kätte. Ta sündis lapsena vaestesse oludesse, tal polnud püsivat kodu ega paika, kuhu oma pea panna. Ta aitas teisi, kuid viimselt ei saanud aidata iseennast. 

Selline on kohtumõistja Kristus, kõiksuse ja kõigi olendite Issand. Tõelise inimesena näitas ta meile, millise inimlikkuse poole peaksime pürgima. Kristuse jüngrid leevendavad kannatusi nii, nagu seda tegi püha Franciscus või ema Theresa, aga Kristuse vastased lisavad kannatusi. Ütleb ka meie enda vanasõna, et hea sõna võidab ära kurja väe, mis tähendab, et sõna jõud lahendab enamiku meie probleemidest. Seda saab teha aga üksnes avatud südamega. Nii ei ole tõeline vabadus see, kui me eristame oma meeled ümbritsevast maailmast, olles ise selle keskpunkt. See, kes otsib vaid oma õnne, muutub pikapeale õnnetuks; kes otsib teise õnne, leiab selle kaudu ka enda oma. 

Jeesus ei juhi oma järgijaid arutlema usu ja tegude seoste üle ning tegema sellest mingit õpetust, vaid olema igal hetkel valmis toimima tema eeskuju kohaselt. 

Eksimus või patt ei tähenda alati valesti tehtud tegu, vaid ka tegematajätmist. Nii võib meie tegematajätmine olla isegi suurem süü kui millegi valesti tegemine. Viimasel juhul oleme vähemalt proovinud, aga alati ei tulnud see õigesti välja. Esimesel puhul me loobume eksimise kartuses juba enne tegudeni jõudmist. Kui kord saavad kõik meie teod ja tegematajätmised avalikuks, oleks tark teha oma vigade parandus juba nüüd, mil see on veel võimalik. 

Anti Toplaan

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)