Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud ja meilegi elu kinkinud!

08.04.2020 | | Rubriik: Jutlus

Ho 6:1-3

Kas ikka päris tõesti kohe? Kui miski kõlab liiga hästi, siis …

Mõnedki meist on saanud e-kirju, mis tõotavad ruttu rikkaks teha. Harilikult teatab säärases kirjas keegi tähtis pangategelane, et talle on teatavaks saanud viis, kuidas täitsa legaalsel moel üüratu summa endale saada. Selleks olevat tal vaja sinu abi, mis seisneb peamiselt oma andmete edastamises ja väikese summa ülekandmises. Vastutasuks lubab ta sulle kolmandiku või suisa poole saadaolevast summast – ikka päris mitme nulliga ulmelise hulga raha. Liiga hea, et tõsi olla.

Arvatavasti pole keegi meist neile petukirjadele tõsiselt vastanud. Asjakohane on teatud eluterve skepsis selliste ulmeliselt heade asjade suhtes. Küllap oleme korduvalt kogenud, et asjad, mis on justkui liiga head, et olla tõsi, seda enamasti polegi.

Ja nii pole meil ka midagi pahaks panna jüngritele, et noodki meie moodi käitusid ega uskunud esmalt naiste juttu Kristuse ülestõusmisest. Apostel Toomas sai enda nimele lausa täiendi „uskmatu“.

Või Juudas Iskariot. Kas polnud temagi ehk üks „uskmatu Juudas“ ja kas mitte just see uskmatus polnud põhjus, miks ta oma Issanda reetis. Ta oli käinud koos Jeesusega mitu aastat Juudamaa tolmustel teedel. Oli näinud Jeesust higist leemendamas, väsinud ja näljasena; oli näinud teda heitumas rahvahulkadest, kes tema sõnumit mõista ei soovinud, ärritumas neist, kes tema Isa templist röövlikoopa olid teinud, nutmas Jeruusalemma pärast selle peale tulevate õnnetuste tõttu jne. Kas siis see, nii ilmselgelt inimlik mees, kes justkui iga võimalust kasutas ülestõusu eestvedajaks saamise vältimiseks, võis tõepoolest olla Messias, keda Juudas ja tema kaasaegsed ootasid? Raske uskuda.

Juudas ei jäänud õigeid tõendeid ära ootama, vaid lõpetas elu enesetapuga enne kohtumist ülestõusnud Issandaga. Enamik teistestki Issanda lähikondseist polnud palju kärmemad uskuma. Ammugi polnud nad kergeusklikud, ent ometi nägid ja kogesid asju, mis veensid neid ülestõusmise ehtsuses. Vahest on just nende algne uskmatus üks neid asju, mis teeb meile hõlpsamaks nende kuulutuse vastuvõtmise.

Kergeusklikke inimesi on ilmas ülearugi palju. Mõnigi meist võib ehk mõelda Facebooki peale – mis jama küll inimesed seal jagavad! Tihti lausa üksteisele vastukäivaid asju järjepanu. Eriti ärevail aegadel nagu praegune. Kuid mida siis uskuda? Pole ju võimalik elus olla midagi uskumata. Ükski inimene ei suuda pooligi asju ise kindlaks teha. Selleski, mida ta kindlaks teha saab, peab ta ometi uskuma oma silmi, kõrvu või nina. Mida siis uskuda?

Eluterve skepsise kõrval on vähemalt sama oluline ka eluterve usk. Kriteeriumiks on uskuda õigeid asju õigetel põhjustel. Uskuda tasub seda, mida kinnitavad usaldusväärsed inimesed ja kaalukad tõendid!

Kui mõnd vähetuntud fakti kinnitab peamiselt klikipüüdmisele ja meelelahutusele keskenduv väljaanne, siis pole see mingi näitaja. Kui aga midagi kinnitab asjassepuutuvas valdkonnas tunnustatud asjatundja, kel ilmselgelt pole mängus kaalukat omahuvi, võiks uskuda küll, sest tema on oma senise tööga tõestanud enda usaldusväärsust ja iga oma väite kinnituseks on tal mängu panna oma hea nimi.

Samamoodi on ka ülestõusmise tunnistajatega. Me teame neid olevat väga erinevad inimesed – lihtsatest kaluritest ja maksuametnikest kuni haritud Pauluseni välja. Keegi neist ei hiilga kergeusklikkusega ja kõik nad on valmis oma kuulutuse kinnituseks panti panema mitte ainult oma hea nime, vaid ka elu. Seda tähendabki sõna „märter“ – see on tunnistaja, kes oma elu hinnaga tunnistab, et tema kuulutus on tõsi.

Niisamuti on kirik läbi kahe aastatuhande olnud üsna ettevaatlik selles, mida tõe pähe kuulutada, sest ta ei saa endale eksimist lubada. Mis sest, et mõnedki teda seetõttu tagurluses või liigses aegluses süüdistavad, ei saa kirik kaasa joosta iga moeröögatuse või ideoloogiaga. Ta paneb oma usaldusväärsuse kaalule iga kord, kui midagi tõena kuulutab, ning seetõttu kuulutab ta vaid neid asju, milles tõesti veendunud on. Kesksena seda, et Jeesus Kristus on tõesti Jumala Poeg, kes meie pattude eest on ristil surnud, üles tõusnud, taeva läinud ning tuleb aegade lõpul kohut mõistma elavate ja surnute üle. Aga sedagi, et ta ristimises meid uuesti sünnitab igaveseks eluks, pihil pattude andeksandmise kingib ning armulaual iseennast saladuslikul viisil meile teeroaks annab.

Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud, kinnitades sellega ka tema kuulutuse usutavust. Paljud usaldusväärsed inimesed on olnud tema ülestõusmise tunnistajaks ning sellest ajast peale on miljonid arukad inimesed – nende seas nii tundmatuid vagamemmi kui ka väga väljapaistvaid teadlasi, loomeinimesi ja riigimehi – selles faktis veendununa seda kuulutust edasi andnud: Kristus on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!

 

 

 

 

Toomas Nigola,

Põlva koguduse õpetaja

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)