Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus on meeskonna kapten

05.02.2004 | | Rubriik: Jutlus

Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.
1Kr 9:24–27

Vanas Kreekas peeti väga lugu sportmängudest ning sellepärast kasutab ka Paulus oma mõtteid edasi andes võrdlust spordi ja sportlastega. Paulus võis olla kindel, et tema kirja lugejad on kindlasti sportmängudele kaasa elanud ning mõistavad, millest ta räägib.
Meilegi tänapäeval peaks see Pauluse mõttekäik küllaltki arusaadav olema. Oleme meiegi ju kindlasti näinud spordivõistlusi, võib-olla oleme neil isegi osalenud.
Spordis ei saa keegi saavutada head tulemust, kui ta ei ole eelnevalt selle nimel vaeva näinud. Sportlane peab pidevalt nii oma keha kui ka vaimu treenima, et pingelistel võistlustel vastu pidada ning saavutada püstitatud eesmärk. See, kes tahab tõsiselt spordiga tegeleda, ei saa endale mitte kõike lubada. Ta peab oma elu allutama kindlale korrale. Ainult end kindlale treeningule ning reeglitele allutades on võimalik pälvida esikoht.
Paulus tahab meile öelda, et kristlasegi elu peab olema nagu võidujooks eesmärgi poole. Kuigi meile võib tunduda, et võidujooks on liiga pikk ning liialt vaevaline, ei või me siiski võistlust katkestada. Meie eesmärgiks ei ole ju lihtne loorberipärg nagu tolle aegsetel võistlejatel. Meie auhind on palju tähtsam. Meile on antud võmalus elada oma elu siin maailmas nii, et võiksime pärida igavese õndsuse. Spordivõistlustel saab vaid üks esimese auhinna, aga siiski ei taha Paulus sellega öelda, et vaid vähesed jõuavad võitjatena pärale. Kõik kristlased peavad pingutama ning jooksma just nii nagu too võitja.
Pauluse misjonitöö on kantud armastusest. Ta püüab ikka enam ja enam inimesi päästa igavesest hukatusest. Just sellise armastusega nagu oli Paulusel, peaksime meie kristlased tegutsema. Jumal ootab meilt kõigilt tõsist pühendumist. Kui me ükskord seisame Jumala palge ees, siis langetatakse meie üle otsus vastavalt meie armastustegudele. Just armastustegudes väljendub meie usk. Usk ilma tegudeta on surnud usk. Kui me usume Jeesust Kristust, siis väljendub see meie tegudes.
Jumalateenistused ja palved ei tähenda Issanda silmis vähimatki, kui meil pole armastust ja hoolivust kaasinimeste vastu. Kaasinimestest hoolimine ei tähenda mitte ainult pöörata tähelepanu nende materiaalsetele vajadustele, vaid veelgi olulisemad on inimeste hingelised vajadused. Tähtis on, et märkaksime inimesi enda kõrval ja et meil jätkuks aega kuulata nende muresid ja rõõme. Mitte keegi meist ei või olla lõpuni kindel, et Jumal osutab meile oma armu. Kristuse pärast oleme küll õigeks mõistetud, aga pole veel pälvinud lõplikku võidu auhinda. Me alles võistleme selle auhinna nimel. Jumala viimne sõna on siiski veel ütlemata.
Peame teadma, millise eesmärgi poole püüdleme. Inimestel, kes pole Jumalat kohanud, puudub elus kindel siht ja eesmärk. Nad lasevad elul end juhtida, ilma et nad ise millegi poole püüdleksid. Võiks öelda, et need inimesed on kogu elu teel ilma kuhugi välja jõudmata.
Meie peame aga mõistma oma eesmärgi väärtuslikkust. Me tahame ükskord pälvida võidupärja, selleks tuleb meil aga ka tõsiselt vaeva näha. See on puhas Jumala arm, mis kingib meile õndsuse. Aga õndsusest osasaamiseks peame omama usku. Kui usume, siis avaldub usk kogu meie elus – tegudes ja sõnades. Aga me peame vaeva nägema, et kadumatut, igavest elu pälvida.
Me ei saa aidata ega päästa teisi, kui me ei ole kõigepealt aidanud iseennast. Peame esmalt iseendid tundma õppima. Leidnud tee Jumala juurde, on meil võimalus seda teed näidata teistele inimestele. Me ei saa teistele õpetada ega anda edasi teadmisi, mida me ise ei ole omandanud. Soovides teisi õpetada, peame kõigepealt saama ise õpilasteks. Kui oleme piisavalt vaeva näinud ja omandanud vastavad teadmised, siis võime neid teistega jagada.
Me ei ole võimelised võitma inimesi Kristusele, kui Tema ei ole leidnud meid ja meie ei ole leidnud Teda. Kui mõtleme spordivõistlustele, siis mitte kõik spordialad ei nõua ainult individuaalset pingutust. Paljude spordialade puhul on tegu meeskondliku võistlusega. Koos Kristusega võime moodustada tugeva meeskonna. Võime Kristust pidada oma meeskonna kapteniks või treeneriks. Tema juhatab ja innustab meid edasi püüdlema ning oma toetusega hoiab meid loobumast. Koos Kristusega jõuame sihile ning pälvime igavese elu. Aamen.
Lea Jants, Nissi koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)