Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus kaitseb meid puhtast armastusest

10.04.2013 | | Rubriik: Jutlus

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. Jh 10:11–16

Kristluse algusaegadest on meieni jõudnud pildid heast karjasest. Juba katakombide seintelt võib leida pilte lambatalle õlgadel kandvast noormehest, kes oli algkristlaste jaoks Kristuse sümboliks. Hea karjase motiivi alged on paganlikus antiigis, iseäranis Hermese kultuses. Noort Hermest, keda peeti karja kaitsjaks, kujutati antiikkunstis sageli kas jäära kõrval seisva või jäära kandvana. Varakristlikud kunstnikud võtsid selle antiikse motiivi üle ning kohandasid kooskõlas pühakirjaga ümber Kristusele – heale karjasele, kes ei jäta oma lambaid hooletusse, vaid on valmis nende eest oma elu andma. Lammaste eest, kes olid varem, Vana Testamendi päevil, ise ohvriloomad ja pidid teiste eest oma elu jätma.
Võrdpilt lammastest ja karjasest ei kõneta meid siin ja tänapäeval küllap enam niisama tugevalt kui inimesi varasematel aegadel, iseäranis veel Jeesuse-aegses Palestiinas. Leidub neidki, kellel on selle sümboli puhul raskusi enda samastamisega veidi rumalavõitu lammastega. Ometi ütleb just see sümbolikeel meile midagi olulist meie olukorra kohta inimestena ja võib olla väga kõnekas tänapäevalgi. Kord seletas mulle näiteks üks Põhja-Saksamaal, tõusude ja mõõnade poolest tuntud Põhjamere ääres elav talunik, miks on just lambakarjal üleujutuste aegu hädasti karjast tarvis. Kui lehmad taipavad vee tõustes minna rannapiiri kaitsvale tammile, jäävad lambad, ise veidi segaduses, edasi karjamaale. Kui vesi piisavalt kõrgele tõuseb, läheb nende villakasukas vett täis ja loomad upuvad. Õigel ajal kohal olev karjane saab aga päästa nende elu, juhtides lambad tammile.
Just meie inimlik abitus ja tõeliselt elus olemise ohustatus on see, millest kõneleb pühakiri, rääkides oma karja kaitsvast heast karjasest. Kes kuuleb Kristuse, hea karjase häält, kogeb kaitset ega tarvitse enam hirmu tunda: «Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge … Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.» (Ps 23:1–4) Kindlustunde annab see, et Kristus ei kaitse meid ega hooli meist mitte omakasust lähtuvalt, vaid ta teeb seda puhtast armastusest. Tänulik pilk oma karja silmis on see, mida ta ootab, mitte aga kasu, mida ta karja eest hoolitsemisest võiks saada.
Tänane pühakirjatekst vastandab hea karjase palgalisele, kes ohu saabudes oma karja juurest põgeneb. Too palgaline karjane võib küll oma tööd muidu hästi teha, kuid ta teeb seda kasu pärast ega ole iialgi valmis end karja nimel ohverdama. Need võrdpildid Jumala armastusest kõnelevast heast karjasest ning palgalisest karjasest, kes tegutseb vaid enda huvist lähtuvalt, seavad ka meid ühe olulise küsimuse ette: kas meie suudame «väikeste karjastena» oma head karjast kasvõi veidigi sellises omakasupüüdmatus teiste eest hoolitsemises jäljendada? Kas meis on nii palju tänulikkust Jumala vastu, nii palju usku ja ülevalt antud kindlustunnet, et me seda ka teistele pakkuda võiksime? Nende eest, kes meie hoolde on usaldatud, ustavalt hoolt kandes, seejuures omakasu esiplaanile seadmata. Olles häda korral valmis ka tagasilööke taluma, oma karja ometi hülgamata.
Kuid tulles tagasi Kristuse kui hea karjase juurde – kes siis ikkagi moodustavad tema karja? Pühakirjast loeme, et heal karjasel on ka lambaid, kes «ei ole sellest tarast», keda ta aga siiski juhtima peab. Inimestena kipume me piirduma «oma tara» piires mõtlemisega. Eriti kahetsusväärne on aga see, kui meie hakkame Jumalale ette kirjutama, kelle suhtes ta peaks hea karjane olema ja kelle suhtes mitte – kes kuulub tema karja hulka ja kes mitte. Jumala pilk näeb meie omast võrreldamatult palju kaugemale ja tema (nähtamatu) kiriku piiride paikapanek ei ole meie pädevuses. Küllap kuulub hea karjase karja hulka nii mõnigi lammas «teisest tarast», kes sinna mõne inimliku arusaama järgi sugugi kuuluma ei peaks. Kristuse nähtamatu, kõiki temale kuulujaid ühendav kirik on juba praegu üks, nähtav kirik on alles selle poole teel. Andku Kristus hea karjasena meile tarkust ja armastust kasvada Jumala usaldamises ja tema sõna kuulamises ning innukalt selle poole püüdlemises, et kord «kõik oleks üks». Aamen.

 

 

 

 

Anne Burghardt,
vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)