Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristus annab tõelise elu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Jeesus tegi palju imetegusid. Neist ühed löövamad on surnute äratamised, sest kriitikameelega inimese jaoks on siiski vaks vahet, kas muuta vesi veiniks või anda hauda viidavale inimesele tagasi elu. Kui me vett veiniks ühe raksuga teha ei suuda, siis vastavate ainete lisamisel ja aega nõudva kääritamisprotsessi tulemusel võib oskustega inimene veinilaadse asja ka valmis teha. Ent surnu äratamine on ime, mille kordasaatmiseks puudub mis tahes loomulik viis.

Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: «Ära nuta enam!» Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: «Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid:«Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!»
Lk 7:11–16

Jeesus tegi palju imetegusid. Neist ühed löövamad on surnute äratamised, sest kriitikameelega inimese jaoks on siiski vaks vahet, kas muuta vesi veiniks või anda hauda viidavale inimesele tagasi elu. Kui me vett veiniks ühe raksuga teha ei suuda, siis vastavate ainete lisamisel ja aega nõudva kääritamisprotsessi tulemusel võib oskustega inimene veinilaadse asja ka valmis teha. Ent surnu äratamine on ime, mille kordasaatmiseks puudub mis tahes loomulik viis.
Luuka rõõmusõnumis eelneb tänasele loole kirjeldus väeülema sureva teenri tervendamisest. Järgneb aga Ristija Johannese kahtlev järelepärimine: «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» Nõnda on tervendamise ja surnu äratamise lugu omal moel taustaks järgnevale järelepärimisele ja kinnituseks Jeesuse vastusele: «Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud.»
Naini väravate ees näitas Jeesus oma väge loodusseaduste üle, elu ja surma üle. Kuid see ei olnud ainult Jumala väe ja võimu demonstratsioon, vaid armu ja halastuse manifestatsioon. Jeesus nägi haua poole kantavat ema ainukest poega. Õnnetu lesknaine oli kaotanud kõik, mis tal elus tähtsat. «Kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale.» Ja Issand tegi seda, mida keegi teine ei suuda.
Tõeline, igavikuline elu ei saa olla Jumalata. See, mis Jumalast mitte hoolivale inimesele antud, ulatub ainult maise hauani. Pühakiri läheb veelgi kaugemale, andes teada, et maine inimene on surma omanduses juba Aadamast saati, sellest, kui eraldus Jumalast, elu lättest. 1. Moosese raamatus on öeldud: «aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!» (1Ms 2:17). Nõnda ütles Jumal Aadamale, kes varsti valis ikkagi tee, mis inimsoo Jumala juurest eemale viis. Rooma kirjast võime lugeda Pauluse mõttekäiku, et surm on tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud (Rm 5:12). Kunagine Tartu ülikooli koguduse õpetaja Ralf Luther on kokkuvõtlikult kirjutanud, et «surm on kõikjal, kus on katkenud side ülemise kodumaaga». Jumalast eraldumine on inimese esimeseks ja ühtlasi vaimseks surmaks.
Teine surm, mis iga inimest kord ees ootab, on maise keha töö lakkamine. See tabab kõiki inimesi, kuid nagu Ilmutuse raamatust võime lugeda: «Võitjale ei tee teine surm mingit kahju!» (Ilm 2:11) Inimene, kes on elanud oma maised päevad ühes Jumalaga, on võitja ja ei kaota oma viimsel hetkel muud kui kaduvuse enda. Maiselt surres astub ta lõplikult elusse.
Jeesus suutis õnnetu naise poja vastu loodusseadusi maisest surmast tagasi tuua. Mitte lihtsalt surmapuudutust ja kahjustusi saanud keha kuidagi elama panna, vaid teha seda nii, et inimene oli jälle elu- ja kontaktivõimeline. Ta tõusis, suhtles – kurvastusest murtud emale ei oleks saanud valmistada suuremat rõõmu ja kingitust.
Meie päevil Jeesus ise ihu poolest mööda siinse ilma tolmuseid teid ringi ei rända, ka ihu poolest surnuid meile nähtaval kombel ei äratata, küllap pole selleks õige aeg. Ometi on Jumal ikka meie lähedal ja teeb oma imetegusid jätkuvalt.
Kristus suutis kehasse elu tagasi tuua, nõnda suudab ta ka Jumalast lahus elava, vaimselt surnud inimese elule äratada. Jumal on meid kõiki kunagi tõelisele elule äratanud või äratamas. See kogemus ei peagi olema nii sensatsiooniline ja avalik kui tol korral Nainis, ometi viib see ärganu tõelisele elule. Vaimne ärkamine võib olla ainult asjaosalisele inimesele endale tunda ja sedagi teinekord tagantjärele. Maailm meie ümber ei pruugi seda üldse mõista.
Kui Jumalal on vägi ja soov meid tõelisele elule äratada, siis on tal ka võim ja tahtmine meid eluteel hoida ja sinna tagasi tuua, kui tema juurest eemale oleme läinud. Jumal viib enda omad läbi nii selle ilma elust kui surmapiirist, taevase kadumatuse ja rahu riiki. Nagu eeloleva, 16. kolmainupühajärgse pühapäeva juhtsalmis öeldakse, on Kristus «kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse» (2Tm 1:10). Aamen!
Image
Urmas Paju
,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja