Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus annab tõelise elu

21.09.2007 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus tegi palju imetegusid. Neist ühed löövamad on surnute äratamised, sest kriitikameelega inimese jaoks on siiski vaks vahet, kas muuta vesi veiniks või anda hauda viidavale inimesele tagasi elu. Kui me vett veiniks ühe raksuga teha ei suuda, siis vastavate ainete lisamisel ja aega nõudva kääritamisprotsessi tulemusel võib oskustega inimene veinilaadse asja ka valmis teha. Ent surnu äratamine on ime, mille kordasaatmiseks puudub mis tahes loomulik viis.

Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: «Ära nuta enam!» Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: «Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid:«Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!»
Lk 7:11–16

Jeesus tegi palju imetegusid. Neist ühed löövamad on surnute äratamised, sest kriitikameelega inimese jaoks on siiski vaks vahet, kas muuta vesi veiniks või anda hauda viidavale inimesele tagasi elu. Kui me vett veiniks ühe raksuga teha ei suuda, siis vastavate ainete lisamisel ja aega nõudva kääritamisprotsessi tulemusel võib oskustega inimene veinilaadse asja ka valmis teha. Ent surnu äratamine on ime, mille kordasaatmiseks puudub mis tahes loomulik viis.
Luuka rõõmusõnumis eelneb tänasele loole kirjeldus väeülema sureva teenri tervendamisest. Järgneb aga Ristija Johannese kahtlev järelepärimine: «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» Nõnda on tervendamise ja surnu äratamise lugu omal moel taustaks järgnevale järelepärimisele ja kinnituseks Jeesuse vastusele: «Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud.»
Naini väravate ees näitas Jeesus oma väge loodusseaduste üle, elu ja surma üle. Kuid see ei olnud ainult Jumala väe ja võimu demonstratsioon, vaid armu ja halastuse manifestatsioon. Jeesus nägi haua poole kantavat ema ainukest poega. Õnnetu lesknaine oli kaotanud kõik, mis tal elus tähtsat. «Kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale.» Ja Issand tegi seda, mida keegi teine ei suuda.
Tõeline, igavikuline elu ei saa olla Jumalata. See, mis Jumalast mitte hoolivale inimesele antud, ulatub ainult maise hauani. Pühakiri läheb veelgi kaugemale, andes teada, et maine inimene on surma omanduses juba Aadamast saati, sellest, kui eraldus Jumalast, elu lättest. 1. Moosese raamatus on öeldud: «aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!» (1Ms 2:17). Nõnda ütles Jumal Aadamale, kes varsti valis ikkagi tee, mis inimsoo Jumala juurest eemale viis. Rooma kirjast võime lugeda Pauluse mõttekäiku, et surm on tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud (Rm 5:12). Kunagine Tartu ülikooli koguduse õpetaja Ralf Luther on kokkuvõtlikult kirjutanud, et «surm on kõikjal, kus on katkenud side ülemise kodumaaga». Jumalast eraldumine on inimese esimeseks ja ühtlasi vaimseks surmaks.
Teine surm, mis iga inimest kord ees ootab, on maise keha töö lakkamine. See tabab kõiki inimesi, kuid nagu Ilmutuse raamatust võime lugeda: «Võitjale ei tee teine surm mingit kahju!» (Ilm 2:11) Inimene, kes on elanud oma maised päevad ühes Jumalaga, on võitja ja ei kaota oma viimsel hetkel muud kui kaduvuse enda. Maiselt surres astub ta lõplikult elusse.
Jeesus suutis õnnetu naise poja vastu loodusseadusi maisest surmast tagasi tuua. Mitte lihtsalt surmapuudutust ja kahjustusi saanud keha kuidagi elama panna, vaid teha seda nii, et inimene oli jälle elu- ja kontaktivõimeline. Ta tõusis, suhtles – kurvastusest murtud emale ei oleks saanud valmistada suuremat rõõmu ja kingitust.
Meie päevil Jeesus ise ihu poolest mööda siinse ilma tolmuseid teid ringi ei rända, ka ihu poolest surnuid meile nähtaval kombel ei äratata, küllap pole selleks õige aeg. Ometi on Jumal ikka meie lähedal ja teeb oma imetegusid jätkuvalt.
Kristus suutis kehasse elu tagasi tuua, nõnda suudab ta ka Jumalast lahus elava, vaimselt surnud inimese elule äratada. Jumal on meid kõiki kunagi tõelisele elule äratanud või äratamas. See kogemus ei peagi olema nii sensatsiooniline ja avalik kui tol korral Nainis, ometi viib see ärganu tõelisele elule. Vaimne ärkamine võib olla ainult asjaosalisele inimesele endale tunda ja sedagi teinekord tagantjärele. Maailm meie ümber ei pruugi seda üldse mõista.
Kui Jumalal on vägi ja soov meid tõelisele elule äratada, siis on tal ka võim ja tahtmine meid eluteel hoida ja sinna tagasi tuua, kui tema juurest eemale oleme läinud. Jumal viib enda omad läbi nii selle ilma elust kui surmapiirist, taevase kadumatuse ja rahu riiki. Nagu eeloleva, 16. kolmainupühajärgse pühapäeva juhtsalmis öeldakse, on Kristus «kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse» (2Tm 1:10). Aamen!
Image
Urmas Paju
,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja

6 Kommentaari artiklile “Kristus annab tõelise elu”

  1. Külaline ütleb:

    Mis on tõeline ime, sellest üks arutlus.

    Inimene uurib, kogeb ja mõtestab maailma ja ennast väga erinevatel viisidel. Kaks neist, mis nii tavaliselt põrkuvad ja paljude jaoks üksteist välistavad, vähemasti sageli vastanduvad, on teadus ja religioon. Religioossed inimesed üldiselt ei eita teadustõdesid. Siiski on küllalt levinud ilmalike arusaam, et usklik alati ja tingimusetult vastandub teadusele. Ehk on see arusaam alguse saanud mõnede äärmuslike kristlaste arvamusest, et Piibli Genesis on kõikide teaduste kõiki alustõdesid sisaldav?

    Ega ikka ei ole küll. Ilmalikel ei tasuks selliseid äärmuslikke vaateid omistada kõikidele kristlastele ja üldisemalt kristlusele, kristlastel ei oleks vaja selliselt end kängitseda Piibli avatekstidesse. Teadus on näoga materiaalse, religioon vaimse reaalsuse poole, intellekti looming – filosoofia – on nende vahel oma püüdluses neid kahte ühendada ja kooskõlastada.

    Teadus on kahtlev selle osas, mis pole mateeria, pole nelja vastasmõju toimevaldkond, on isegi kõrk ja halvustav inimese reaalse jumalakogemuse suhtes, kuigi see sageli muudab inimese reaalset elu kardinaalselt.

    Religioon on pahatihti oma jäigastunud sõnaskeemides – doktriinides, ja kivistunud mõttestampides – dogmades viibiv, elav nende kaisutuses samavõrd, kui on elav muumia oma surilinade ja -sidemete embuses.

    Filosoofia on küll loogilisust otsiv ja järgida püüdev, kuid inimmeele ja -keele piiratusest tingituna sageli võimetu jumalakogemuse ees seda mõista ja käsitleda.

    Filosoofiad võivad loogikaga eeldada mateeria ainusust või ka Jumala tõenäosust, kuid Jumala olemasolu ja reaalsust võib kaheldamatult kinnitada inimesele vaid tema isiklik jumalakogemus läbi inimese avatuse usus kui usaldamises Jumalale. Sellise kogemusliku tõe kehastumisega isiksuses ja sellest tuleneva isiksuse arenguga saab Jumalast kui filosoofilisest hüpoteesist religioosse inimese kogemusena tõestunud reaalsus.

    Segadus Jumala isiksusliku kogemisega tuleneb selle kogemuse erinevatest tõlgendustest ja esitustest erinevate inimeste ning filosoofiate ja teoloogiate poolt. Jumalakogemus võib olla täiesti reaalne, kuid sellest rääkimine, mis on kogemuse enese suhtes teisene – intellektuaalne, keeleliselt väljendunud filosoofiline, seega vahendav, skematiseeriv ja üldistav tegevus – on paratamatult juba muu kui esmane reaalne kogemus, ja seeläbi alati mingil määral eksitav.

    Jumalakogemusest analoogia: mees võib oma naist tõeliselt armastada, kuid olla võimetu sooritama psühholoogiaeksamit abielulisest armastusest. Teine, kes oma naist ei armasta, võib eksami edukalt ära teha. Kuid armastaja mittetäiuslik arusaamine armastatu tõelisest olemusest ei muuda vähimalgi määral kehtetuks esimese mehe armastuse reaalsust ega siirust. Eksami edukas sooritamine ei taga samas vähimalgi määral armastuse tekkimist teises mehes. Võrdselt võimetud eheda armastuskogemuse ja -osaduse ees on nii korralduslik religioon oma dogmaatika kui ka teadus oma meetoditega.

    Inimese jumalakogemus on tema reaalsus ja tema isiksuslik areng tema elu fakt, mis avaldub ka inimese välises sotsiaalses keskkonnas. Avatus usus-usalduses Jumalale toob reaalse kogemuse isiksusse, viib isiksuse arengule ja see muudab ka isiku suhteid ümbritseva maailma ja inimestega. Materialist võib kõike teada mateeriast, kuid empiiriline materialistlik teadus oma skemaatiliste loogiliste järeldustega on alati kaugel, et anda inimesele seletust ja selgust iseendast ja maailmast. Religioosne kivistunud dogmaatika ja doktriin pole lähemal Jumalale kui teadus oma mateeriasse piiratusega. Neist kahest võrsuv intellektuaalne filosoofia on aga intellekti lõputu skemaatiline mäng katsetes teostada võimatut – formuleerida Tõde.

    Avatus usus-usaldamises jumalakogemusele ning selle eheduse ja ehtsuse tunnetus, mis tõestub sellise isiku ainelise ja sotsiaalse elu kõikidel tasanditel ja aspektides tema elupraktika läbi, on väljakutset esitav kõigile – kuidas temal õnnestub olla iseenda ja maailmaga rahujalal, kooskõlas ja seesmiselt selge, tasakaalustatud ning korrastatud?

    Otsiv inimene oma isiksuse avatuses peaks vältima nii ainelisuse, kuid ka panteismi äärmusi. Elu seadused sotsiaalses keskkonnas on eeskätt kõlbelised. Inimesele on kõlbeliselt väärtuslik, samas ainelise teaduse ning kristalliseerunud religiooni vaheliseks sidepidajaks ja elustajaks vaid selline filosoofia, mis tunnistab isiksuse ja jumaliku ilmutuse reaalsust – isiksuse igavikulist kestvust täiusele viivates muutustes, mida ei põhjusta ei uued teadustõed, ei üha enam süüvimine teoloogia kontseptsioonide sõnaskeemidesse või loogilisust taotlev piiratud intellekti filosoofia, vaid iseenda jumalikkuse kogemine ja äratundmine läbi isiksuses realiseeruva armastusosaduse Jumalaga.

    Nii saab mõtestatuks inimese aineline, religioosne ja intellektuaalne otsing ning tema keha, meele ja vaimu kooskõlalisus jumalikkusele usus-usaldamises avatud isiksusena teeb võimalikuks ime – isiksuse jumaliku täiuslikumaks saamise. See omakorda valgustab inimlikku mateeriat ja vaimu ühitada püüdva filosoofia puudujääke.

  2. Külaline ütleb:

    Mida küll võis tähendada kommentaar Harri Kingo sõnavõtule?

  3. Külaline ütleb:

    Eelmisele: milleks sa siia jama kirjutad?

  4. Külaline ütleb:

    on sie, et mis sie? et sie on sie, et jelagu jeesti vabariik!

  5. Külaline ütleb:

    Harri Kingo kommentaar viib mõttele Peetrusest, kellele Jeesus esitas kutse tulle vee peal kõndides Talle vastu, Peetrus tuli , kuid vaatas alla vee peale ja hakkas vajuma. Nii on vajumine ka igasugune filosoofia ja religiooniga spekuleerimine.
    Tänan õpetaja Urmas Paju selle selge sisuga artkli eest.Jeesus ütles samuti väga selgelt, et \”Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali.\” Hakkasin sellest aru saama alles siis, kui võtsin Jeesuse vastu oma südamesse ja imed mu elus hakkasid toimuma sellest alates. Jeesus on elus ja on iga päev meiega.

  6. Külaline ütleb:

    Pole kerge olla materiaalses maailmas elav inimene, kes tahab olla nii inimeste kui Jumala meele järele.On ju Paulus ise ütelnud, \”Sest liha himustab vaimu vastu ja Vaim liha vastu;need on ükstese vastu\” Sellest saab teada ka, miks inimesed otsekui põrkavad tagasi Jeesuse nime kuuldes ja esimene reaktsioon on, et ära suru peale.Pigem jumalikustatakse teadlasi ja arste. Jumala osa pole teadvustanud isegi staaziga kirikuskäijad. Pole siis ime, et pensiniealine kirkuline pidas enestmõistetavaks arvamust, et \”Ega Jumal oleks meid venelaste käest päästnud\”, kui tuli jutuks Karl Reitsi ettekuulutused ja kutse üleüldiseks palvepäevaks Jumala meele lepitamiseks enne meie riigi okupatsiooni.

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)