Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristus annab meile võime mõista kirjapandut

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt.
2Kr 3:3–9

Korintose kogudus on Paulusele soovituskirjaks, ta on selle ära teeninud oma misjonitööga seal. Selline usaldus, et kogudus on tema soovituskiri, on tal saadud Kristuse kaudu. Samas peab Paulus kaitsma end ja oma apostliametit nende vastu, kes püüavad koguduses lahkhelisid tekitada. Neil isikutel on head soovituskirjad ja need avaldavad kogudusele oma mõju.
Paulus teab: asi pole nii, et ma kõlbaksin iseenesest juba midagi oma teeneks lugema, just nagu iseenda seest, vaid minu kõlblikkus pärineb Jumalalt, kes on teinud mind kõlblikuks teenima uut lepingut.
Paulus vastandab vana ja uue lepingu ning nimetab vana lepingut kirjatähe omaks, uut aga Vaimu lepinguks, sest kirjatäht suretab, Vaim aga teeb elavaks. Nagu me teame, võib mõne ühiskonna elutegevust pidada teatud käsuõpetuse või moraalikoodeksi realiseerimiseks. Juhul kui ühiskonnal on oma autoritaarne ürik, millele on antud jumalik tunnustus, siis piisab sellest, mis raamatus on sätestatud. Sellises seaduseraamatu usundis halvab väline külg sisulise.
Piiblit võib lugeda nagu mis tahes muud inimese loodud kirjandusteost; kui keegi väidaks, et see teos ei ole muud kui hulk musti märke valgel paberil, poleks tema seisukohta võimalik ümber lükata. Trükimärke võime kontrollida erinevalt, kuid selle abil ei saa me avastada midagi sellist, mis ütleks meile, et see on kirjandusteos. Inimesed, kes lugeda oskavad, kinnitavad, et see teos on olemas.
Vana Testament on teos, mis koosneb erinevatest killukestest, mida saab kokku panna ainult Kristuse näo järgi. Kristus annab meile võime mõista kirjapandut. Kui Tema meile seda mõistmist ei anna, siis jääb kõik mõistetamatuks.
Me räägime tihti loomulikust ja üleloomulikust, väidame, et see ja teine juhtum on Jumalalt pärit. Erinevad sündmused ja olukorrad, kas neil on vahet? Vahe on olemas. Ühel päeval võib meie usk olla väiksem ning me peame abi otsima väljastpoolt ja toetuma üleloomulikule, teisel päeval on usk suurem ja nõnda saame abi loomulikul teel tulevalt.
Oleks meelevaldsus ja isegi ülbus väita, et keegi kas on ristiinimene või pole seda. Mis puutub väljasseisjaisse, siis kasutaksid nemad seda hea meelega muudetud tähenduses, sest igat head inimest kõlbab nimetada usklikuks ja kristlaseks. Tõde, et on olemas häid ja halbu ristiinimesi, ei tee olematuks seda, et «kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surma sisse, teades, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud».
Iseenesest oleme ja jääme me erinevateks, aga meid ühendab üheks ihuks ja üheks vaimuks sama Jumal ja sama usk ja sama ristimine. Jumal, meie päästja, tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe taipamisele. Üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimese vahel: inimene Jeesus Kristus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena õigel ajal. Üks Jumal ja Päästja ühendab meid iseendaga ja oma ihu liikmetega.
Jumal on meist igas suhtes mõõtmatult üle. Kui me ei tunneta Jumalat kõikvõimsana ja ennast Temaga võrreldes tühisena, siis ei tunne me Teda üldse. Niikaua kui inimene on suureline, ei saagi ta tunda Jumalat. Kõrk inimene vaatab asjadele ja teistele inimestele ülevalt alla ja selge see, et alla vaadates ei küüni me nägema midagi, mis on meist kõrgemal.
Jumal ei tee kaks korda sama asja. Ainus ja ühekordne on kõik olev. Igaüks peab teadma ja mõtlema, et tema on maailmas ainuke taoline ja teist sarnast ei ole olemas, sest kui oleks kas või üks tema sarnane, siis ei tarvitseks teda olemas olla. Igaüks on midagi enneolematut siin maailmas ja ta peab oma iseolemise tegema täiuslikuks. Mida ainulaadsem keegi on, seda enam ta võib ja tahab anda teistele.
Üksik näeb Jumalat ja kogeb Teda, samas ei ole üksik tervik, vaid osa, ja seda enam on temas kõikide liikmete omavahelist osadust.
Inimeses, kes on kõrk ja iseennast täis, ei ole ruumi Jumala jaoks. Jumal ei saa temasse pühadust valada, sest Jumal on piiritu. Leides rahu eneses ja kõiges olevas, kaovad takistused ja piirid ning Jumal valab meisse oma kirkuse. Inimene jääb Jumala tarkuse ja hoole alla ning teda täidetakse sellega, mis talle vajalik on.
Aamen.

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja