Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus annab meile võime mõista kirjapandut

01.10.2008 | | Rubriik: Jutlus

On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt.
2Kr 3:3–9

Korintose kogudus on Paulusele soovituskirjaks, ta on selle ära teeninud oma misjonitööga seal. Selline usaldus, et kogudus on tema soovituskiri, on tal saadud Kristuse kaudu. Samas peab Paulus kaitsma end ja oma apostliametit nende vastu, kes püüavad koguduses lahkhelisid tekitada. Neil isikutel on head soovituskirjad ja need avaldavad kogudusele oma mõju.
Paulus teab: asi pole nii, et ma kõlbaksin iseenesest juba midagi oma teeneks lugema, just nagu iseenda seest, vaid minu kõlblikkus pärineb Jumalalt, kes on teinud mind kõlblikuks teenima uut lepingut.
Paulus vastandab vana ja uue lepingu ning nimetab vana lepingut kirjatähe omaks, uut aga Vaimu lepinguks, sest kirjatäht suretab, Vaim aga teeb elavaks. Nagu me teame, võib mõne ühiskonna elutegevust pidada teatud käsuõpetuse või moraalikoodeksi realiseerimiseks. Juhul kui ühiskonnal on oma autoritaarne ürik, millele on antud jumalik tunnustus, siis piisab sellest, mis raamatus on sätestatud. Sellises seaduseraamatu usundis halvab väline külg sisulise.
Piiblit võib lugeda nagu mis tahes muud inimese loodud kirjandusteost; kui keegi väidaks, et see teos ei ole muud kui hulk musti märke valgel paberil, poleks tema seisukohta võimalik ümber lükata. Trükimärke võime kontrollida erinevalt, kuid selle abil ei saa me avastada midagi sellist, mis ütleks meile, et see on kirjandusteos. Inimesed, kes lugeda oskavad, kinnitavad, et see teos on olemas.
Vana Testament on teos, mis koosneb erinevatest killukestest, mida saab kokku panna ainult Kristuse näo järgi. Kristus annab meile võime mõista kirjapandut. Kui Tema meile seda mõistmist ei anna, siis jääb kõik mõistetamatuks.
Me räägime tihti loomulikust ja üleloomulikust, väidame, et see ja teine juhtum on Jumalalt pärit. Erinevad sündmused ja olukorrad, kas neil on vahet? Vahe on olemas. Ühel päeval võib meie usk olla väiksem ning me peame abi otsima väljastpoolt ja toetuma üleloomulikule, teisel päeval on usk suurem ja nõnda saame abi loomulikul teel tulevalt.
Oleks meelevaldsus ja isegi ülbus väita, et keegi kas on ristiinimene või pole seda. Mis puutub väljasseisjaisse, siis kasutaksid nemad seda hea meelega muudetud tähenduses, sest igat head inimest kõlbab nimetada usklikuks ja kristlaseks. Tõde, et on olemas häid ja halbu ristiinimesi, ei tee olematuks seda, et «kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surma sisse, teades, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud».
Iseenesest oleme ja jääme me erinevateks, aga meid ühendab üheks ihuks ja üheks vaimuks sama Jumal ja sama usk ja sama ristimine. Jumal, meie päästja, tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe taipamisele. Üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimese vahel: inimene Jeesus Kristus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena õigel ajal. Üks Jumal ja Päästja ühendab meid iseendaga ja oma ihu liikmetega.
Jumal on meist igas suhtes mõõtmatult üle. Kui me ei tunneta Jumalat kõikvõimsana ja ennast Temaga võrreldes tühisena, siis ei tunne me Teda üldse. Niikaua kui inimene on suureline, ei saagi ta tunda Jumalat. Kõrk inimene vaatab asjadele ja teistele inimestele ülevalt alla ja selge see, et alla vaadates ei küüni me nägema midagi, mis on meist kõrgemal.
Jumal ei tee kaks korda sama asja. Ainus ja ühekordne on kõik olev. Igaüks peab teadma ja mõtlema, et tema on maailmas ainuke taoline ja teist sarnast ei ole olemas, sest kui oleks kas või üks tema sarnane, siis ei tarvitseks teda olemas olla. Igaüks on midagi enneolematut siin maailmas ja ta peab oma iseolemise tegema täiuslikuks. Mida ainulaadsem keegi on, seda enam ta võib ja tahab anda teistele.
Üksik näeb Jumalat ja kogeb Teda, samas ei ole üksik tervik, vaid osa, ja seda enam on temas kõikide liikmete omavahelist osadust.
Inimeses, kes on kõrk ja iseennast täis, ei ole ruumi Jumala jaoks. Jumal ei saa temasse pühadust valada, sest Jumal on piiritu. Leides rahu eneses ja kõiges olevas, kaovad takistused ja piirid ning Jumal valab meisse oma kirkuse. Inimene jääb Jumala tarkuse ja hoole alla ning teda täidetakse sellega, mis talle vajalik on.
Aamen.

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja

21 Kommentaari artiklile “Kristus annab meile võime mõista kirjapandut”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Hää meelega kommenteeriks seda teksti… kuid siin on koos sedavõrd paljud teemad korraga, et kommentaar tuleks hiigelpikk ja karta, veelgi laialivalguvam kui kommenteeritav tekst seda juba on.

    Mu üldisem mõte on, et parem ühest teemast konkreetselt, loogiliselt, selgelt ja seostatult kui et paljust korraga, segaselt – justkui kõigest korraga… aga tegelikult eimillestki.

    See on jutlus. Vähemasti ilmub jutluste rubriigis – ju siis jutlusena ka ära peetud. Kujutlen inimest kirikus, kes seda peab kuulama, kel pole isegi ees kirjalikku teksti, mida jälgida, et mingigi tervikpilt ette saada. Ja kujutan ette tema nõutust ja kaost selle kõik ära kuulanud olles. Isegi kirjalikku teksti lugedes on küllalt raske siin otsi kokku lõpuks saada, mida siis rääkida veel pelgast ühekordsest kuulamisest! Karta – need kokku kuhjatud teemad ei seostu kuulajas kuidagi, kui need ei seostu isegi jutluse teksti lugedes.

    Ükski lõik ega teema pole ju iseenesest vääralt käsitletud… miski sellest paljust pole valesti… aga kõik koos ja korraga – noh, minu jaoks jääb see tervik – kui seda üldse on – väga lõdvalt seotuks ja seeläbi ka üldmõte väga laialivalguvaks.

  2. Anonüümne ütleb:

    “Niikaua kui inimene on suureline, ei saagi ta tunda Jumalat. Kõrk inimene vaatab asjadele ja teistele inimestele ülevalt alla ja selge see, et alla vaadates ei küüni me nägema midagi, mis on meist kõrgemal.” Mõni inimene näib suureline just sellepärast, et ta arvab end Jumalat tundvat.Kas just autor ei kuulu nende kilda, kasvõi juba sellepärast, kui palju esineb tema tekstis sõna “ainult”?

  3. Harri Kingo ütleb:

    Inimesele on iseloomulik pühastada ja idealiseerida minevikku. Mis täna on mõeldamatu, see on kauges minevikus lausa eeskujulik, isegi pühaduse oreooliga pärjatud tegu. Nii ka Piibliga. Aabraham ja Iisak, Lott ja tema tütred – meenub? Eks terve Piibli sündmustik ole pühastatud selle Pühakirjaks kuulutamise läbi.

    Jumal on muutumatu, kuid inimene oma arusaamadega on muutuv. Kui lugeda sedasama Piiblit, VT-d, siis on sealtki näha, kuidas varasemates tekstides on arusaamad Jumalast märksa piiratumad, hilisemates aga avaramad.

    Mõistelis-sõnaline kirjapandud tõde kui inimintellekti poolt märksüsteemi kodeeritud arusaadud info pole ainult üheselt formuleeritav. Elav Tõde pole surnud sõnavormel, matemaatiline valem või igavesti muutumatu loogiline konstruktsioon. Elav Tõde on inimese elav kogemuslik reaalsus, mida väljendatakse mingis märkide süsteemis. Elav Tõde elab inimeses, on see inimene, ja mitte elutud igavikulised märgid paberil. Kuna inimene on vaimselt arenev, siis on ka arenev see Tõe äratundmise ja omaksvõtu – Tões elamise määr, mida inimene on võimeline ära tundma ja olema. Järelikult nõuab selline arenev ja üha sügavam ja avaram ühe ja ainsa elava Tõe äratundmine üha uut, avaramat ja sügavamat selle ühe ja ainsa Tõe esitust.

    Pühakiri on oma ajastu arusaamade jäädvustus… kuid tema viga on just nimelt katse ja püüd tollast tõde igavikuks konserveerida. Ometi – iga vaimselt areneva inimese isiklik reaalsus, mis on üha enam valgustatud elavast Tõest, hakkab mingil arenguetapil sellise konserveerimise vastu protestima ja mässama, sest inimest ei saa muuta konservikarbiks

    Jumalast arusaamine kui Isast ja mitte enam kui despoodist ilmneb juba VT-s, selle hilisemates tekstides. Jeesus avas just selle arusaama Jumalast, mis oli palju varasem Jeesuse ajast, kuid ka palju juhuslikum ja kaootilisem, ja esitas märksa avarama ja sügavama arusaama.

    Täna ei saa läänemaailm Jumalast aru enam samas võtmes, kui aastat 2,5 – 3 tuhat aastat tagasi. Pole mõistlik eeldada, et Jumal oleks vahepeal muutunud. Küll on mõtet arvata, et muutujaks on olnud inimene.

    Sama ka mujal maailmas. Egiptuse vaarao Echnaton oli Moosese eelses ajas vist ainus isik, kes mõistis Jumala ainusust ja kes sellise Jumala mõistmise ka oma valitsemise ajal Egiptuses kehtestas. See oli teatavas mõttes revolutsioon religioonis, kuid Echnatoni arusaam ei jäänud püsima kauemaks kui Echnaton ise. Pärast Echnatoni surma pöörduti tagasi eelnenud uskumuste juurde. Samas paradoks – tänane Egiptus on aga läbi juudiusu, kristluse ja islami saanud monoteistlikuks. Kas on Jumal muutunud või on muutunud inimarusaamad?

    Vastus on ilmne…

    Igal ajastul on ikka ja jälle olnud vaimselt avatud ja kõrgele tasemele jõudnud isikuid, kes on vaimu ja sellel rajanevat kultuuri märgatavalt edendanud. Heaks näiteks on 6. sajand e.Kr., kui Hiinas, Indias, lähis-Idas ja Vahemere kaldail oli tohutu vaimne ja intellektuaalne tõusuperiood ja alguse said paljud religioonid, õpetused ja kasvõi kaasaja Lääne mõte, seda õhtumaade jaoks läbi Kreeka tekkiva filosoofia ja kultuuri.

    Samas – iga ajastu omab omi mõttestampe ja -krampe. Ka kaasaeg. Ka kristlus kaasajas. Me oleme vaid inimesed, ja miski, mida inimene on puudutanud, ei saagi olla täiuslik. Täiuslik on vaid Jumal.

    Idamaades pole sellist asja, nagu Pühakiri. On tekstid, mida peetakse pühadeks, sest nad on oma sisult ja vaimse taipamise avaruselt ning sügavuselt seda väärt. On olnud just läänele iseloomulik, et Tõde üritatakse panna paberile, raiuda kivisse ja igal viisil igavikustada muutumatul kujul. Seegi on üks heebrealaste arusaamu, mis on kristlusse levinud. Ilmselt pärit sellest ajast, kui Mooses oma käsulauad sai – polnud mõeldav Jumala enese dikteeritud tekste muutma hakata!

    Ometi – Jeesus ütles oma arvamuse välja selgelt: mitte inimene pole käsu pärast, vaid käsk on inimese pärast. Kahjuks kristlus, kes seda lauset väga hästi teab, on ise aastatuhandete vältel otseselt selle mõtte vastaselt aga tegutsenud – pühastanud ja kanoniseerinud Piibli.

    Piibel on oma aja tekstide vormis esitatud arusaamade kogumik ja seda muutma hakata pole põhjust ega vajadust. Piisab, kui inimene oskab vaadata sellele tekstile lihtsalt teise pilguga – näha seda kirjatähte oma tänase päeva elava Tõe seisukohalt, ja mitte ei ürita elavat Tõde – reaalsust suruda kirjasõna ahistavasse raamistusse.

  4. Harri Kingo ütleb:

    Jätkuks mu elmisele kommentaarile – ja veidi kriitiliselt:

    Kirik, kui see oleks kandnud Jeesuse õpetatud arusaama taevariigist (Jumala isadus ja inimeste vendlus) oleks olnud igati loomulik ja soovitatav. Kiriku eksitus ei seisne mitte selle olemasolus, vaid pigem asjaolus, et see tõrjus Jeesuse taevariigi kontseptsiooni peaaegu täielikult kõrvale. Pauluse ametlikuks muudetud kirik asendas tegelikult Jeesuse kuulutatud taevariigi – inimese pojaks ja Jumala isaks olemise arusaama. Pauluse ristiusukirik on ühiskonnastatud ja humaniseeritud vari sellest, millisena Jeesus õpetas seda taevariigi puhast ideed ja ideaali.

    Paulus ja tema järeltulijad kandsid osaliselt igavese ellujäämise küsimused üksikisikult üle kirikule – ellujäämine igavikus ei olenenud enam mitte inimese isiklikust osadusest Jumalaga, vaid kirikuga. Nii sai Kristusest pigem kiriku pea kui üksiku uskuja vanem vend Isa taevariigi-peres.

    Paulus ja tema kaasaegsed kohaldasid kõik Jeesuse vaimsed väited enda ja iga uskuja suhete kohta Jumalaga ümber kirikule kui usklike institutsionaalsele rühmale, ning seda tehes andsid nad hoobi Jeesuse käsitusele jumalikust taevariigist iga uskuja südames.

    Nelipühadel juhatas Peetrus sisse uue religiooni, ülestõusnud ja ülendatud Kristuse religiooni. Hiljem muutis apostel Paulus selle uue evangeeliumi ristiusuks, religiooniks, mis sisaldas tema enda teoloogilisi vaateid ja kirjeldas tema enda isiklikku kogemust Jeesusega Damaskuse teel.

    Paulus aga ei tundnud Jeesust kui inimest, ta omas ettekujutust ja arusaama Jeesusest vaid kui taevasest olendist, Kristusest. Seepärast on meile suuresti kaduma läinud Jeesus kui inimene.

    Alates Paulusest kuni kaasajani on kristluses õige vähe juttu sellest, milline oli inimese Jeesuse religioon, selle asemel sai jumalik Jeesus Kristus ise religiooniks. Pauluse ristiusk jumaldas küll jumalikku Kristust, kuid kaotas peaaegu täielikult silmist raskustega võitleva ja Isaga osaduse leidnud inimese Jeesuse.

    Taevariigi evangeelium rajaneb Jeesuse isiklikul usukogemusel, ristiusk põhineb aga peaaegu täielikult ainult apostel Pauluse isiklikul usukogemusel. Peaaegu kogu Uus Testament on pühendatud Jeesuse usuelu kirjeldamise asemel arutlusele Pauluse usukogemuse üle ja tema isiklike teoloogiliste arusaamade esitamisele.

  5. Harri Kingo ütleb:

    Sündimine ülalt, sündimine teist korda, sündimine vaimust – kuidas ka Jumala leidmist ja inimesel jumalateadvuse tekkimist ei nimetataks – ei võimalda meil uut moodi näha ja mõista mitte vaid kirjutatut. See on tegelikult tervet isiksust muutev sündmus, mis paneb inimese teisiti nägema ja mõistma iseennast ja maailma ning inimesi selles maailmas. Mitte asjata ei lausunud Jeesus:

    “Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!”

    Sellega on öeldud, et vaimust mittesündinul on pea võimatu mõista vaimust sündinu motiive (kust tuul tuleb) ja eesmärke (kuhu tuul läheb). Jeesus ei eksinud – selliste kahe inimese vahel on vahe. Kuid see pole ületamatu kuristik või laiuv ookean, nagu kahjuks sageli ilmaliku maiselt mättalt nähtuna arvatakse.

    Jumal on uskuja-usaldaja jaoks:

    – empiiriliselt – kõikne ja esmane olemise fakt;
    – filosoofiliselt – kõrgeim teadvuse abstraktsioon – tõde;
    – religioosselt – isikuline vaimne Jumal-Isa.

    Inimesel ja Jumal-Isal on kasvav osadus – armastussuhe, milles realiseerub uskuja-usaldaja isiksuse jumalikkuspotentsiaal. Nii on uskuja-usaldaja end ära tundnud elavana Jumalas ja Jumala ära tundnud elavana endas. See annab talle avarama, kõrgema ja sügavama vaate ja mõistmise kui pelk materiaalne maailmapilt – aineline loodus, bioloogilised seadused, sootsiumi reeglid ning oma isiklikud piiratud arusaamad ja egoistlikud tahtmised.

    Enese ja Jumala suhte kogemus annab inimesele kõikse taustsüsteemi ja lubab inimesel end mõista Jumala lapsena – isiksusena, kellest hoolitakse ja kes oma taevast Isa kui ustavat vanemat usaldab. Selline inimene mõistab end elavat armastavas kõiksuses – ta on hoolitud ja hoitud ja nii ta oskab ka ise hoolida ja hoida, vaatamata ajalikele maistele katsumustele.

    Uskujale-usaldajale on Jumal-Isa kõikne reaalsus, ülim idee ja lõplik ideaal, kellega arvestamine oma argises elus on seeläbi loomulik, lausa paratamatu.

  6. Anonüümne ütleb:

    Kuhu jätad evangeeliumid,Jaakobuse, Peetruse,Johannese kirjad,Ilmutusraamatu? St 70%.

  7. Anonüümne ütleb:

    “Kristlus on aastatuhandete vältel otseselt selle mõtte vastaselt pühastanud ja kanoniseerinud Piibli.”
    “Piibel on oma aja tekstide vormis esitatud arusaamade kogumik.”
    “Piisab, kui inimene oskab näha seda kirjatähte oma tänase päeva elava Tõe seisukohalt, ja mitte ei ürita elavat Tõde – reaalsust suruda kirjasõna ahistavasse raamistusse.”

    ? elavat Tõde – reaalsust; kirjasõna ahistav raamistus. ?

    Kas Piibel ei ole Pühakiri? Kas elav Tõde on reaalsus või Jeesus Kristus – Tee, Tõde ja Elu?

    Kuidas Evangeeliumi Luterlik Kirik esitatud teesidesse suhtub?

  8. Harri Kingo ütleb:

    Ma ei kirjuta anonüümidega teema sisust. Eile üks anonüüm rõvetses ja ropendas siin nii, et toimetus pidi lausa kustutama. Võibolla olid see sina. Ma ei tea ja mind ei huvitagi – lihtsalt mul pole selliste anonüümidega asja.

  9. Anonüümne ütleb:

    ära süüdista pimesi.
    Huvi on sul palju,sest ei saa jätta siia vaatamata.
    Minust kui anonüümist ei ole sina kui nimevahetaja milleski parem.See ei olnud su ainus laenatud nimi. Tore juturing nimedest oli.
    OK,see ei ole terve käitumine. Jää nüüd rahule.

  10. Anonüümne ütleb:

    kuna palud.Püüa ka ise mitte isiklikuks minna.
    Hüvasti.

  11. Anonüümne ütleb:

    Kui tegelik vaimueliit nii kirjutaks, oleks nukker küll.

  12. Anonüümne ütleb:

    Üht tolmukübet vaatle ja Jumal kõneleb.
    Ta halastus ja truudus, Ta abi, armastus
    on elu viimne suurus ja Sinu õnnistus!
    Tänan Eremiiti.

  13. pagan Mihkel ütleb:

    Ma ei tea, missee eremiit tähendab,kuid olen ka talle tänulik.Loodusest leiad ikka lohutust, kui elu sind maad ligi surub.Isegi varblase siutsumine teeb rõõmu ,ka kassist võib suurt rõõmu tunda, kuigi ta varblase nahka pistaks, ja need hakid ,rahvas nimetab neid kirikhärradeks, need on lausa lõbusad linnud ja targad, kuigi ka kaklevad tihti omavahel.

  14. preester Amalie ütleb:

    Hakkasin Eremiidi kombel Harri Kingo filosoofiat tähelepanelikumalt lugema. Ei julge eriti iitsatadagi, jutt on tõesti voolav, sõnad tulevad nagu kuulipildujast. Aga üks asi ikkagi piinab : Mis asi on “Jumala isadus”? Kuidas seda mõista, kas et Jumal oli isane? Või Jumalal on isa omadus? Aga siis võiks olla ka emadus? Oh Issand, mu pea läheb päris segi. Palun, härra Kingo, ärge ajage mind hulluks, ma kardan Teid.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)