Kristovaatilise Eesti Erakond

Eelmisel nädalal hääletas riigikogu ÜRO rändepakti üle. Poliitilised meeleolud olid selle teemaga seoses niivõrd kuumaks köetud, et parlamendihoone esisel platsil leidis aset „poksimatš“, kus kahe erakonna esindajad üksteist kuni kähmluseni üles kütsid. Kõik suuremad meediakanalid tegid toimunust operatiivselt online-ülekande.
Samal ajal pidas kiriku parlament ehk kirikukogu suures üksmeeles all-linnas usuteaduse instituudis oma sügisistungjärku. ÜRO rändelepe kirikukogu saalis kõneks ei tulnud. Küll pühendasin kirikukogu avajumalateenistuse jutluse sellele teemale kirikuaasta viimase pühapäeva evangeeliumiteksti valguses, milleks oli Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust. Küsisin, mille alusel troonil istuv Inimese Poeg otsuse teeb, kes läheb igavesse karistusse, kes igavesse ellu. Tähendamissõna järgi otsustades lähtub ta sellest, kas paremal ja vasemal käel sikkude ja lammaste hulgas olijad on andnud janusele juua, näljasele süüa, kodutule peavarju, alastiolijale rõivast, haigele ja vangile hingehoidlikku tähelepanu ning neid teeninud või mitte.
Kas kristlase jaoks omab tähtsust, kes täpselt on näljas või janus, kodutu või alasti olija, vang või haige? Kas mängib rolli see, kui kaugelt ta tuleb või millist Jumalat ta usub või kas ta üldse usub? Kas on oluline, et tegu on naise või mehe, täiskasvanu või lapsega?
Meile, ka kirikule, antakse aeg-ajalt nõu keskenduda omadele. Tõepoolest, miks esitada küsimusi viisil, kuidas käituda, kui näljas, janus või alasti on kristlasest süürlane või moslemist afgaan? See on juba ju eos vastanditele rõhuv, ühiskonda lõhkuv ja polariseerumist rõhutav! See ei puuduta ju üldse meid, eestlasi! Nõnda öeldakse … Järelikult võiks küsida hoopis: kuidas toimida, kui näljas, janus, paljas, haige või vangis on kristlasest eestlane? Aga mida teha siis, kui abivajajaks osutub hoopis mittekristlasest eestlane? Kusjuures see on rahvastiku usulist-mitteusulist koosseisu silmas pidades palju tõenäolisem. Kas käime piisavalt mööda vanade-, hoolde- ja turvakodusid; haige- ja vangimaju; kodutute või naiste ja laste varjupaiku, selleks et teenida oma ligimest lähtumata sellest, kas nad on kristlased või mitte? Tõsi, kuniks me pole seda suutnud, tunduvad olevat argumendid kellelegi teisele mitte tähelepanu pöörata justkui vettpidavad. Armuliku Issanda sõnad on aga üsna armutud: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi” (Mt 25:45).
Meie ülesanne kirikuna ja ristiinimestena on näha poliitika ja kõikide paktide ning lepingute taga inimest – ligimest, kes vajab abi. Ühe paktiga ei saa otsustada kõigi kohta, kas nad abi vajavad või mitte. Ükskõik, mida poliitikud sellistel puhkudel otsustavad, kiriku ülesanne on konkreetset abivajajat aidata. Ligimese tasandile asudes peame abivajajas ära tundma Kristuse enda. See ei tähenda üht poolt valides massiimmigratsiooni toetamist ega teist poolt valides abivajajate selekteerimist nende usu või rahvuse pinnal. Me peame olema Kristuse poolel.
On hetki, kui tuleb teha poliitikat, toetada teatud poliitikat või vastanduda teatud poliitikale. Kuid on hetki, kus tuleb olla poliitikast üle, et näha ja kuulutada kõige tähtsamat – Kristust. Ja mitte ainult Kristust Kuningat, vaid ka Kristust Janust ja Näljast, Kristust Kodutut ja Alasti, Kristust Haiget ja Vangis.
Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud iseseisvuspäeva jutluses kõnelesin estovaatilisest Eestist. Kirjeldasin estovaatikat kui väärtuspõhist arukat avatust ja vastutustundlikku uuenduslikkust. Et Eestil oleks oma nägu, mitte kellegi teise nägu – isegi mitte skandinaavlase või baltlase oma. Advendiaja alguses, mil valmistume jõulurahuks ja Jeesuse sünni tähistamiseks, on aeg kõnelda kristovaatilisest Eestist. Eestist, kus otsused ei ole kitsalt ühe või teise poliitika kesksed, vaid Kristuse kesksed. Selle kristovaatilise Eesti eest peaksime seisma nii kirikuna kui ka iseseisvalt kristlastena. Iga ennast kristlaseks pidav poliitik peab olema esmalt kristlane ja siis alles poliitik. Sealt edasi poliitik ja siis alles erakonnapoliitik. Eesti kristlase erakonnaks on aga Kristovaatilise Eesti Erakond. Aamen.

 

 

 
 
Urmas Viilma,
peapiiskop