Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kristlusest ja kapitalismist 3. osa

12.04.2019 | | Rubriik: Järjejutt, Ühiskond

3.
Tänapäeva olulisimaks pseudoreligiooniks peetud kapitalism ja tema toimimisstruktuurid peaks kuuluma kristlike mõtlejate huviorbiiti (vrd lunastusõpetus tarbimise läbi ning usk pidevasse progressi ja majanduskasvu, mis viib ühel päeval kogu maailma materiaalsesse küllusse – paradiisi). Seni, kuni kapitalism on tööriist ning tal ei lasta saada valitsejaks, vaid kontrollitakse tema toimemehhanisme, võib ta olla sedalaadi tööriist, mis ei ähvarda kujuneda ebajumalaks (sellest, kuidas millestki, mis pidi meid algselt teenima, võib saada meie isand, kõneldakse suurepäraselt nt filmis „Matrix“, mis näitab, kuidas lõpuks ei teeni mitte tööriistad ja tehnoloogia inimesi, vaid inimesed teenivad masinaid).
Ühest küljest ei saa pikemata nõustuda mõningate vasakpoolsete lääne teoloogide seisukohaga, kes loodavad, et kapitalismi lõpp loob poolautomaatselt eeldused hea ja õiglase ühiskonna sünniks. Sellist arusaama toetab inimesepilt, mis usub rõhutute pea tingimusteta heasse loomusse ning on toetust saanud marksismist: rõhutud klassid (keda reeglina ei kahtlustata selles, et nad võimule pääsedes ise teisi rõhuma asuks) tuleb vabastada kapitalistide võimu alt ning õiglasemale ühiskonnakorraldusele on tee rajatud. Kristlik inimesepilt peaks siinkohal kutsuma teatud ettevaatusele.
Õpetus inimloomuse patususest resp patule kalduvusest aitab tänini korrigeerida liigselt utopistlikke visioone võimalustest luua igati õiglast ühiskonda. Pigem aitab ta näha inimese olukorda realistlikult, unustamata seejuures igaühe väärtust Jumala ees. See omakorda keelab näha neoliberaalse turumajanduse või nn hundikapitalismi kombel inimestes pelgalt tarbijaid või „asju“, mille võib „parim enne“ möödudes kõrvale heita. Seepärast peaks ka otsustavalt astuma vastu kõigile kristliku alandlikkuse vääradele tõlgendustele, mis on andnud ja annavad siiani võimaluse eitada inimväärikust ning nõuda alistumist mis tahes sotsiaalsele kurjusele ja ebaõiglusele.
Teisest küljest on tänapäeval kahtlemata ülemaailmselt üheks suuremaks sotsiaalse ebaõigluse ning inimese ekspluateerimise põhjuseks „turu nähtamatu käsi“, mis justkui reguleeriks kuidagi neutraalselt ja väärtustevabalt majanduselu toimimist. Tšehhi majandusteadlane ja filosoof Tomáš Sedláček vaidleb oma teoses „Hea ja kurja majandus“ („Economics of Good and Evil“, 2009) vastu väitele, nagu oleks nüüdisaegne majandus väärtusneutraalne ja mittenormatiivne. Selle tõestuseks otsib ta tänapäeva majandusest müüte, näidates ühtlasi, millist laadi majanduslikku mõtet võib leida antiiksetest müütidest ja Piiblist.

Sedláček juhib tähelepanu asjaolule, et vastupidiselt tänapäeva majandusõpikute väitele on majandus valdavalt normatiivne ala. See mitte üksnes ei kirjelda maailma, vaid esitab ettekujutuse, missugune maailm peaks olema: efektiivne, järgima täiuslikku konkurentsi, kõrge SKP ja madala inflatsiooni ideaali. Tuleb möönda, et progressi idee kui sellise kinkis maailmale judeokristlik kultuur, kuid seal ei lahutatud progressi moraalist – erinevalt tänapäeva vabast turumajandusest, mis püüab olla iseenda selgituseks, päädides kõige maailmas toimuva selgitamisel majandusega. Sedláčeki väitel vajab muutmist olukord, kus majandus on end vabastanud moraalist, mille eest hoiatas omal ajal juba vaba turumajanduse isaks peetav Adam Smith. Enamasti teatakse Smithi peateost „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ („Wealth of Nations“), kuid mitte tema eetikavaldkonda kuuluvat kirjutist „Moraalsete sentimentide teooria“ („The Theory of Moral Sentiments“).
Viimases distantseerib Smith end selgelt sellistest kontseptsioonidest nagu nüüdseks klassikaks kujunenud „turu nähtamatu käe“ idee, mille käis esimesena välja Bernard Mandeville, keda võib tegelikult pidada pelgalt egoismist lähtuva majandusmõtlemise ning turu nähtamatu käe idee propageerijaks. Oma majandusteoorias lähtub ta inimese pahedest, nähes neid majanduse promootorina – seega positiivselt. Teda võib pidada „vajadus ahnuse järele“ (ingl need for greed) teooria rajajaks. Mandeville’i väitel viib just ahnus rahvaste rikkusele – arusaam, mis on risti vastupidine vanatestamentliku mõtlemisega, mis väidab, et Jumala rahva käsi käib hästi, kui ta käitub õiglaselt ja Jumala seadusi järgides.
Näib, et aja jooksul on populaarses vormis hakatud Adam Smithile omistama ideid, mis tegelikult kuuluvad Mandeville’ile, kellest Smith end selgelt distantseeris. Smith on tegelikult enam samastatav johnmilliliku utilitarismiga, mis peab silmas terve ühiskonna heaolu. Sedláček ütleb sellise suhtumise iseloomustamiseks: „Kui ma tõelise totaalse utilitaristina tunnen, et loobumine sajast ühikust minu jõukusest kasvatab kellegi teise kasu enam, kui ta kahandab minu oma, siis peaksin ma nendest jõukuse ühikutest selle teise nimel loobuma, kuna see pole mitte minu kasu, vaid terviku kasu, mis on Milli utilitarismi tõelise järgija mureks.“ Samuti laenas Adam Smith nii mõnedki ideed filosoof David Hume’ilt, kes uskus vastupidiselt Mandeville’ile, et inimestel on loomulik kalduvus hea poole ning tugevalt juurdunud sotsiaalne mõistmine ja poolehoid (ingl sympathy), isegi empaatia, mis on vastavalt tõlgitavad ka majanduskäitumisse.
(Järgneb.)
Anne Burghardt

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)