Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kristlusest ja kapitalismist 2. osa

05.04.2019 | | Rubriik: Järjejutt, Ühiskond

2.
Tõsi, arusaam, et valitseb seos edu või laiemas mõttes „korda läinud elu“ (Gen 39:2) ja Jumalale meelepärase elu vahel, oli omane juba juutlusele. Vanas Testamendis rõhutati aga, et selleks, et edu oleks Jumala õnnistuse näitajaks, peab ta olema saavutatud õiglaste vahenditega ning mitte vaese kehvemat positsiooni ära kasutades (vrd hoiatusi Ex 22:24–26) – vastasel juhul ähvardatakse reeglina hoopis karistusega, mis edu ja jõukuse ära võtab. Lisaks seatakse Iiobi loos küsimärgi alla Jumala õnnistuse ning maise edu ja õnne mustvalge seos.
Jeesus hoiatab Johannese evangeeliumis (Jh 9:2–3) jällegi arusaama eest, nagu oleks õnnetus, puue, haigus vms Jumala karistus inimese või tema vanemate pattude eest: „Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“
Luterliku teoloogia klassikalise arusaama järgi on kõik inimesed patused ning kristlane on simul iustus et peccator – patune ja õigeksmõistetu ühtaegu. Seega ei saa keegi Jumala ees kiidelda oma püha eluga, sest isegi pühitsetud elu poole püüeldes ning Jumalat ja ligimest kogu südamega teenida püüdes oleme ikkagi patu poolt haavatavad – tegudes ja/või mõtetes. Kuna Jumal on aga Kristuses patused lunastanud, peaks sellest teadmisest sündiv tänu vastavalt Lutheri arusaamale ajendama Jumala ja ligimese teenimisele ning panema igaühe oma ausas (vrd agenda keelepruuki, mis palub iga „ausa“ ameti eest) ametis ligimest parimal võimalikul viisil teenima.
Kui seda sõnumit tõsiselt võtta, kutsub see üles toetama sedalaadi majanduspoliitikat, mis hindab solidaarsust ning nõrgema toetamise vajadust. Huvitav oleks muidugi siitkohalt mõttekäiguga edasi minna ja küsida, kas solidaarsusprintsiip peaks laienema ka neile, kes üritavad süsteemi ära kasutada ilma sellesse ise panustamata ehk soovimata ligimest teenida, kuigi neil oleks selleks jaksu ja võimalust. Sellele küsimusele jaatavalt vastajad toovad välja paralleeli Jumala armuga, mida me samuti ära pole teeninud. Luther ise oleks antud küsimuses ilmselt olnud teistsugusel seisukohal, tehes oma suhteliselt pessimistlikust inimesepildist lähtudes mõnevõrra teistsugused järeldused maises ja Jumala riigis kehtivate reeglite kohta.

Kui Max Weber rääkis kalvinistliku eetika mõjust kapitalismi arengule, siis Michael Novak on omakorda rõhutanud katoliikliku moraali ja inimpildi mõju sellele („Katoliiklik eetika ja kapitalismi vaim“, ingl „The Catholic Ethic and the Spirit of Capitalism“, 1993). Novaki argumentatsiooni üheks alustalaks on arusaam, et inimene on loodud Jumala näo järgi, millest lähtub ka üks inimloomusele omaseid jooni – loovus. Sellest omakorda tuleneb ettevõtlikkus ning uute ideede loomise võime, mis soodustavad kapitalismi arengut. Oluline on, et toodetaks võimalikult suurt kasumit.
Novak näeb majanduskasvu otsekui imevahendit, mis peaks lahendama kõik probleemid, sh sotsiaalse ebaõigluse. Novaki arvates peaks aga ettevõtliku innovatiivsuse ning kapitali kasvuga olema seotud sotsiaalse õigluse mõiste. Paavst Pius XI oli 1931. a sotsiaalse õigluse mõiste muutnud kanooniliseks ning nagu Novak viitab, olid parempoolsed tollest ajast peale sellesse mõistesse suhtunud tõrjuvalt ning vasakpoolsed olid seda kasutanud parteiplatvormina.
Novak mõistab sotsiaalset õiglust sotsiaalseks aktiivsuseks vajaliku üksikisiku voorusena, mitte ühiskonnakorda puudutava põhimõttena (nähes selles genuiinselt katoliiklikku seisukohta). Samas viitab ta ka sellele, et paavst Johannes Paulus II kutsus rikkamaid riike üles vaesemaid abistama. Repliigi korras olgu lisatud, et Johannes Paulus II nägi 1990ndate alul vabas turumajanduses parimat lahendust äsja totalitaarse võimu alt vabanenud Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa riikidele. Kuigi üleskutse rikkamatele riikidele vaesemaid aidata on üllas, ei tohiks maha vaikida seda, et paraku on abistamist vajavate riikide vaesus sageli abistavate riikide toetatud ja soodustatud, kuna nad vajavad nende ressursse või turge enda majanduskasvu huvides.
Enamasti on kapitalismi seostatud kristluse õhtumaiste vooludega ning õigeusus on nähtud pigem pinnase valmistajat kommunismile. Sellele arusaamale on ilmselt kaasa aidanud Venemaa aja- ja vaimulugu, milles võib näha valmisolekut ülimaks askeesiks suure idee nimel ning kõigi inimeste ühtsuse ideed. Mainimata ei saa jätta ka messiaanlikku arusaama vene rahva missioonist ning Bütsantsist päritud teokraatiat. Viimane tähendab muuhulgas, et kirik ei peaks mitte niivõrd andma impulsse ühiskonna sotsiaalsele ja majanduslikule arengule, vaid tema ülesandeks on anda õnnistus riigi poolt ettekirjutatud poliitikale.
Nikolai Berdjajev on märkinud, et Vene autokraatliku monarhia juured olid rahva religioossetes uskumustes, ta teadvustas ja õigustas end teokraatiana, pühitsetud riigina: „Vene kommunistlik riik on samuti autokraatlik, temagi juured on rahva uskumustes, tööliste ja talupoegade massi uutes uskumustes, ka tema teadvustab ja õigustab end kui pühitsetud riiki, inversset teokraatiat“ (Berdjajev, „Vene kommunismi tähendus ja lätted“).
(Järgneb.)
Anne Burghardt

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)