Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kristlusest ja kapitalismist 1. osa

29.03.2019 | | Rubriik: Järjejutt, Ühiskond

Me elame ajal, mil maailma 26 rikkaima inimese varandus on sama suur kui 50%-l maailma elanikkonnast ehk 3,5 miljardil inimesel kokku; mil summa, mida UNICEF vajab terve oma ülemaailmse humanitaarabisüsteemi ülalpidamiseks, on väiksem kui Coca-Cola kompanii globaalse turunduse eelarve samaks aastaks; mil rahvusvahelised kompaniid tegelevad üle maailma nn maade krabamisega (ingl land grabbing) ehk selle võõrandamisega kohalikelt põliselanikelt. Hinnanguliselt võõrandati 21. sajandi esimesel kümnendil sel moel ligi 200 miljardit hektarit maad. Need faktid tõstatavad küsimuse sotsiaalsest õiglusest ning sellest, kuidas kirikud peaks suhtuma majandussüsteemi, mis selliseid arenguid esile kutsub.
Piibel kõneleb palju sotsiaalsest õiglusest ning eriti Vana Testamendi prohvetid ähvardavad Jumala vihaga neid, kes jätavad hätta sotsiaalselt nõrgemad (vaesed, lesknaised, orvud). Kristuse ligimesearmastuse sõnum kutsub ligimest abistama ning Jeesus kõneleb tähendamissõnas sellest, kuidas Jumal ei tunne aegade lõpus ära neid, kes pole andnud janusele juua ega näljasele süüa (Mt 25).
Esimesed kristlased kandsid hoolt koguduse vaeste eest. Diakoniamet seati sisse selleks, et hoolitseda haigete ja vaeste eest. Varane kirik ei tegelnud aga mitte üksnes hoolekandega, vaid ka vara ümberjaotamisega (vrd Ap 4:34–35: „Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.“).
Olulise erinevusena võrreldes nt kommunistliku vara ümberjaotamise põhimõttega tuleb märkida, et kristliku arusaama kohaselt pidi olema tegu vabatahtliku annetamise ja ümberjagamisega, samas kui kommunistlikus süsteemis oli tegu kohustusega.
Tõsi, sektantlikes kristlikes gruppides on ühisvara põhimõte ja kohustuslik oma varast loobumine (enamasti sektijuhi hüvanguks) olnud samuti pealesunnitud iseloomuga, kuid sel juhul ei saa rääkida algupärasest kristlikust arusaamast. Ühisvara põhimõtte sisseviimist püüdsid reformatsiooni ajal rakendada ka mitmed radikaalse reformatsiooni liikumised, kuid sarnaselt varase kirikuga taandus see praktika üsna kiirelt.

Kristluses, sh samade konfessioonide sees on erinevate rõhuasetustega teoloogiaid, mis mõistavad inimest ning tema patusust ja lunastatust veidi erinevalt. Ühtlasi haakub vastav teoloogia suuremal või vähemal määral teatud maailmavaatega, mille juurde kuulub sellega kooskõlas olev majanduspoliitika. Või siis on vastav teoloogia ise andnud impulsse teatud maailmavaate ja majandusliku mõtlemise tekkele.
Mõelgem siinkohal juba pea tüdimuseni näiteks toodud Max Weberi teosele „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“, mis nägi protestantlikus ning eriti kalvinistlikus eetikas soodsat kasvupinda kapitalismile. Sugugi ebaoluline ei olnud seejuures kalvinistlik arusaam predestineeritusest ehk ettemääratusest, mis innustas inimesi oma majandusliku eduga siinpoolses elus „tõestama“ nende väljavalitust Jumala poolt.
Mõneti võib sellise mõtlemise vastukaja näha ka tänapäevases eduteoloogias, mis on levinud mõnedes karismaatilistes liikumistes. Eduteoloogia näeb inimese maises edus ja õnnes Jumala õnnistuse märki. Need, kes sedalaadi teoloogiat esindavad ning kel on õnnestunud (vahel ka mitte läbinisti puhtaid ärimahhinatsioone kasutades) haljale oksale jõuda, kalduvad mitte nii edukate usukaaslaste puhul kahtlustama seda, et nood on millegagi Jumala tahte vastu eksinud.
Sellise vagaduslaadi puhul on kerge kalduda toetama „igaüks on oma õnne sepp“ laadi majanduspoliitikat, mida esindab nt neoliberaalne turumajandus. Eduteoloogiat esineb aga palju ka maailma vaesemate riikide karismaatikute seas, kellest paljud on eluks ajaks määratud elama slummides ning kus edujutlustaja sõnum näib tihtipeale viimase õlekõrrena. „Tee minu sõnade järgi, palveta nii, nagu ma sulle ütlen, tee oma annetus (mulle!) ning sa saad rikkaks ja Jumala õnnistus on sinuga!“ – selline oleks lihtsustatud vormis niisuguses kontekstis tegutseva edujutlustaja sõnum.
Kui lubatud edu ei saabu, on süüdi palvetaja – edujutlustaja väitel polevat ta õigesti palvetanud, ei elavat piisavalt püha elu, polevat piisavalt heldelt annetanud jne. Kuna see kalduks veidi teemast kõrvale, jäägu siinkohal tõmbamata paralleelid eduteoloogia ja tänapäeval populaarse „positiivse mõtlemise“ mõttevoolu ning nende algupära vahel. Sellest annab hea ülevaate Sarah H. Wilson oma artiklis „Jumala tõotused ja inimese jõukus“ (ilmunud eestikeelsena 2016. a kogumikus „Jumala armu poolt vabastatud“).
(Järgneb.)
Anne Burghardt

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)