Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kristluse ja islami liit ja vastasseis

24.08.2005 | | Rubriik: Kolumn

Michael Mertes kirjutab teadusajakirja Internationale Politik
äsjailmunud numbris (3/2005) usulis-poliitiliste konfliktide peamistest
rindejoontest õhtumaal. Mertese arusaamad erinevad oluliselt Samuel P.
Huntingtoni omadest, kes väitis natuke rohkem kui kümme aastat tagasi,
et suuremad konfliktid saavad olema tsivilisatsioonide vahel ning
kristliku lääne peamiseks konfliktiks

saab islam. Huntington kas ei keskendunud kristluse ja sekularismi
vahelisele konfliktile läänes, pidades seda ebaoluliseks, või eeldas,
et religioon on niivõrd taandunud lääne ühiskondlikust ja poliitilisest
elust, et ei tekita enam üldse avalikke pingeid.Michael Mertes kirjutab teadusajakirja Internationale Politik
äsjailmunud numbris (3/2005) usulis-poliitiliste konfliktide peamistest
rindejoontest õhtumaal. Mertese arusaamad erinevad oluliselt Samuel P.
Huntingtoni omadest, kes väitis natuke rohkem kui kümme aastat tagasi,
et suuremad konfliktid saavad olema tsivilisatsioonide vahel ning
kristliku lääne peamiseks konfliktiks
saab islam. Huntington kas ei keskendunud kristluse ja sekularismi
vahelisele konfliktile läänes, pidades seda ebaoluliseks, või eeldas,
et religioon on niivõrd taandunud lääne ühiskondlikust ja poliitilisest
elust, et ei tekita enam üldse avalikke pingeid.
Mertese hinnangul pole küll välistatud, et teatud küsimustes leiavad
aset ka sellised konfliktid, mida võib tõlgendada kristliku õhtumaa ja
islami vahelistena, kuid tegelikkuses on konfliktil kolm osapoolt:
sekularism, islam ja kristlus – ning see, kas islam ja kristlus on ühel
pool rindejoont, sõltub, millisest islamist ja millisest kristlusest
käib jutt. Samamoodi võib öelda, et ka see, kuivõrd sarnased või
vastandlikud on vabalt valitud Euroopa kristlased ja moslemid, ei sõltu
niivõrd usutraditsioonist, mida nad esindavad, vaid kuivõrd nad on
kohanenud sekulaarse ühiskonnaga.
Kristlus on sekulaarse ühiskonnaga kohanenud mitme sajandi jooksul.
Seetõttu pole imekspandav, et enamus Euroopa kristlasi ei poolda
religiooni avalikku mõju ning näeks pigem probleemi mistahes
inimvabaduse piiramises usulistel põhjustel kui religiooni piiramatus
kriitikas. Eriti, kui mainitud kriitika leiab aset kunstilises vormis.
Nii pole hollandlasest režissööri ja islamikriitiku Theo van Goghi
mõrva kui ka ajatolla Khomeini poolt Salman Rushdie’le antud
surmaotsuse hukkamõistmiseks vaja uuridagi, kas mainitud kunstiteostes
religioonikriitika ka põhjendatud oli. Ehkki vaevalt et enamusele, kuid
siiski arvestatavale osale Euroopa moslemitest, pole «valulävi» usulise
kriitika suhtes niivõrd madalal, mistõttu nende konflikt sekularismiga
paistab olevat teravam.
Kristlastega võrreldes on moslemite seas ka rohkem neid, kes mitte ei
taha loobuda usulise sümboolika avalikust kandmisest. Üks konfliktijoon
jätab seega ühele poole kristlaskonna valdava enamuse, sekulaarse
õhtumaa ühiskonna ja osa sellega kohanenud Euroopa moslemitest, ning
teisele poolele valdavalt fundamentalistlikud moslemid.
Konfliktis sekulaarsete ja usuliste väärtuste vahel võib aga kristluse
ja islami vahel olla palju ühist. Kui tavaliselt on homoparaadid
Euroopa pealinnades kutsunud esile pahameelt moslemite kogukonna seas,
olid hiljutisel Riias aset leidnud paraadil homodega tüli norimas
kristlased. Ka katoliku kiriku ametlikud seisukohad ja neid järgiv
ustav jääk on tihtipeale ühel nõul pigem islami traditsioonide kui
tänase Euroopa väärtustega. Nii on vastne paavst Benedictus XIV näinud
Euroopa sekulaarses kultuuris probleemi ning on nimetanud moslemite
vankumatut usku Jumalasse positiivseks väljakutseks kristlaste jaoks.
Mertes toob oma artiklis huvitava faktina välja, et küsimuses Türgi
liitumisest Euroopa Liiduga oli eelmisel aastal suureks tüliõunaks
Türgi valitsuse plaan hakata abielurikkujaid seaduslikult karistama.
Selline kavatsus ei käi kuidagi kokku tänase Euroopa väärtustega,
mistõttu pahandas Euroopa poliitilist juhtkonda väga, kuid ei
pahandanud katoliku kirikut. Abielurikkujate karistamine vaid tugevdab
perekondlikke väärtusi ning viimastest peab kirik lugu.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)