Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlus on eluline igal ajal

06.11.2013 | | Rubriik: Arvamus

Loen huviga meediaväljaannetest kirikuga ja rahva usueluga seotut. Rohkem kui varem on avaldatud koguni akadeemiliselt mõtteid, et vanade võimustruktuuridega seotud kristlusel polevat enam pikka iga. Need pole originaalsed mõtted. Taoliste ennustustega on ateistliku eluvaatega kommunistlikud teoreetikud ja praktikud korduvalt sõna võtnud.
Ühe inimpõlve kestelgi võib ristiusu püsimise kohta positiivselt otsustada. Olles üle elanud usuvastast tegevust nõukogude riigis, tulen järeldusele, et kristlikku usku ei asenda mingi ideoloogia.
Inimese identiteedi juurde kuulub usk endast kõrgemasse olevusse – Loojasse. Kas inimene seda selgesti möönab või mitte, oleneb tema kasvatusest ja teadmistest, aga olemas see on.
Aurelius Augustinus («Pihtimused») ütleb: Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav; suur on Su vägi ja Sinu tarkusel pole määra. Inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned suurelistele vastu; … kuna oled meid teinud Enda jaoks, siis rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.
Inimesel on kalduvus end suurelisena näidata, mis siiski kuidagi tema sureliku olemusega kokku ei sobi. Ent pühakirjast loeme, et Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu (Jk 4:6). Tänapäeva Eestis ilmneb see suurelisus või ülbus nõukogude ateismi säilmete näol, mis ei taha isegi mõne nimeka loovisiku mõtlemisest eemalduda.
Mis olukorda me oma riigis satuksime, kui meil poleks enam kristlikku kirikut ja usklikke inimesi? Oleme elanud kokkupuutes ristiusuga ligemale tuhat aastat. Kas peaksime siis kristliku progressiivse arengu asemel hakkama regressi korras esimese aastatuhande pKr paganlike mõttemallidega Eestimaal oma kultuuri algusest peale looma?
Kui jätta kõrvale autori kahtlused kristluse püsimise ja oletused allakäigu kohta, siis Riho Saardi raamat «Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani» võimaldab lugejal omandada faktilisi teadmisi selle usundi kohta sellisel määral, et oleme eestlastena õnnelikud ja rahulolevad oma surnuist ülestõusnud Kristusest lähtuva usundi ja kiriku ajaloo üle. Seda positiivset, mis kaalub üles inimeste eksimustest johtuvaid kiriku ajaloo negatiivseid jooni, on tohutult enam. Vigu ei maksa otsida kristlikust õpetusest, vaid inimeste väärtegevusest õpetuse rakendamisel.
Usuteadlased on kristluse paari tuhande aasta kestel Piibli sõnumit teaduslikult uurides leidnud selles aegumatut eksistentsiaalset tõde, mis oli, on ja jääb inimühiskonda vaimselt valgustama. Usaldagem Jeesuse sõnu: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi» (Lk 21:33).
Nähtavasti on meil kõikehaarava tõeni võimalik inimlikul tasandil lähemale jõuda ajaloo- ja usupõhise tõestuse kooskäsitlemisel.
Miljonitel inimestel on ajaloo vältel usuline kogemus Kolmainujumala tegutsemisest oma isiklikus elus ja rahvaste elus. Usuline kogemus ongi kõige tähtsam, mis meid hoiab püsivas ühenduses personaalse Jumalaga.
Olles tegelnud Jumala sõna õppimise, kuulamise ja kuulutamisega kogu elu, saan kinnitada, et ristiusk kesksena Jeesuse Kristuse lunastusmissioonis on õpetuslikust küljest ideaalne. Ta on eluline ja igale inimesele omaksvõetav igal ajal ja igal pool.
Helmut Mõtsnik,
emeriitvaimulik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)