Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kristlus ja kirik vastutuules tõusu proovima

19.11.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

On sügistormide tõusmise ja majanduse langemise aeg. Hiljuti oli Lillepaviljonis kristlike väärtuste ja Eesti poliitika kokkupuudet käsitlev konverents, kus peamiseks arutlusteemaks ühiselt ehitatud riigi kujund. Kui kirikust rääkida, siis on ühise ehitamise kujund kasutatav vaid osaliselt, sest siin on inimlik faktor haaratud kirikut loova ja hoidva Jumala toime sisse. Ainult Jumala armust ja Tema läbi on inimeste ehitustöö mõeldav ning samas ka möödapääsmatu. Kristlik kirik on eriliselt dünaamiline ning tal on püsivuse ja traditsioonide säilitamise kõrval ka enese ümberkorraldamise ja uuenemise võime.
Okupatsiooniajal kordasid paljud kirikunoored ja aktiivsed kristlased mõtet, et just vastutuules tõusevad kotkad lendu. Ka lennukitele on vastutuul õhku tõusmisel kasuks. Muudatused tulude struktuuris ja nende summaarne vähenemine sunnivad kulusid kärpima. Kuid nad sunnivad meid ka olulisele keskenduma ja kõige püsivamatele struktuuridele tähelepanu pöörama.
Majanduslike ennustuste puhul erinevad analüütikute hinnangud selle poolest, kas surutis kestab üks või kaks aastat või kauem. Ma ei pea neid arvamuste erinevusi tähtsaks, pigem tuleb kasuks, kui arvestada kohe pikema ebasoodsa ajaga ja pöörata tähelepanu põhitööle, s.o otseselt inimestele suunatud tegevustele. Vastutuule aeg on olulise leidmise ja sellele keskendumise aeg. Oluline on aga kõik Jumala ja inimese vahekorda puudutav, seega elava kogudusega seotu. Asjad ja hooned oodaku. Esmane on misjoneeriv mõtteviis, lakkamatu kasvatus- ja haridustöö kogudustes ja kirikus tervikuna, vaimsuse ja harituse hoidmine ning vastastikune hoolekanne, uus märkamisaeg.
Tihendades inimeste loomulikku ja toetavat omavahelist lävimist ning positiivseid sõltuvussuhteid, olles hoolivad ja solidaarsed, omandame võime kujundada ka raskel ajal elujõulisi ja rõõmsaid kollektiive.
Ühest küljest on vajalik vaadata hea tahtega partnerite poole ning leida koostööprojekte ja fondide kasutamise võimalusi. Samas on selge, et välistoetuste aeg on läbi ja kinnisvaraga seotu kõikuv nagu kõik, mida rooste rikub ja vargad uuristavad. Pean mõistlikuks oma tegevuse ja tulubaaside kavandamisel silmas pidada, et kiriku jaoks ei pruugi lähemal ajal taastuda lähimineviku mahus tuluallikad. Nõukogude ajal moodustus kiriku tulubaas liikmeannetustest. Praegu annab see vaid osa sissetulekutest, kuid see-eest on see ainus päriselt kindel osa ning võib tuleviku poliitilistes ja majanduslikes pööretes taas peamiseks rahaallikaks saada. Seepärast tuleb praegu alustada oma mõtteviisi ja suhtumise muutmist.
Töös kiriku liikmeskonnaga peaks arvestama kahte aspekti – nii arvulist kasvamist kui ka aktiivsuse ja pühendumuse suurenemist. Need kokku tagavad iga üksiku koguduse ja kiriku kui terviku hea käekäigu. Kirikut on võimalik kirjeldada ka kui end nähtaval kujul korraldavat kristlaskonda, kellel on oma tervikliku ja efektiivse toimimisega seotud kohustused ja kulud. Seepärast on kiriku keskvalitsuse tegevuse aineline kindlustamine üks ühise kindlama tuleviku tagamise teedest. Ettepanek rakendada taas niisugune maksusüsteem, kus kiriku- ja solidaarsuskassa maks moodustuksid põhiliselt protsentuaalsel alusel liikmeannetuste summast, peaks aitama senisest paremini vastu minna järgmiste aastate väljakutsetele. Meenutagem nende aegade süsteemi, kus kirik kattis kõik oma kulud liikmeannetustest. Ei õhuke riik ega õhuke kirik seisa homsetes tuultes. Ja tuuled tulevad.
Teadvustagem endale taas selgemalt seda, et kiriku elavad liikmed moodustavad nii kiriku loomuse kui kindlustavad ka tema majandusliku aluse. Oleme kirikuna tõeliselt eriline ja omamoodi kogukond siin maailmas. Meil on põhjust olla selle üle rõõmsad ja väärikalt uhked, kasutades selle võimalusi nii enda seesmiseks ehitamiseks kui ka misjoniks väljaspool. Just kirikus, meis endis, on kehastunud tõeliselt väärtuslikud vaimsed ja sotsiaalsed kogemused ja traditsioonid ning need kannavad nii meid kui ka ühiskonda, milles me elame. Kirikul kogukonnana on võime toimida ühiskonda lõimiva jõuna. Need on iseenesest suured ja energiat nõudvad ülesanded, mida on lootust täita siis, kui me juhindume põhiasjadest, milleks on: 1) kuulutuse ja kasvatustöö prioriteetsus koos meie-tunde tugevnemise ja osaduse süvendamisega; 2) koguduste liikmete teadlikkuse ja aktiivsuse suurendamine ning senisest rohkemate inimeste üksteist täiendavate võimete rakendamine; 3) kiriku ühtsuse ja solidaarsuse suurendamise ning keskvalitsuse ja -kassa tugevdamise nimel tegutsemine.
Kui tunneme vastutuult, eks arvestame siis sellega. Mõnda asja me endisel viisil teha ei saa ega jõua, kuid püüame teistsuguseid, vastutuule tekitatud võimalusi ära kasutada. Need on pigem kvalitatiivset laadi. Saagem siis ka tugevamaks!


Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)