Kristlus ja karistamine

Sattusin hiljuti ühe hea uskliku inimesega arutlema karistamise teemal. Vestluskaaslane arvas, et ühe konkreetse juhtumi puhul oleks pidanud teo sooritajat karistama aastase vangistusega. Küsisin, miks.
Me vähemalt püüame elada mõtestatud maailmas ja tunneme ennast turvalisemalt, kui saame asjade ja nähtuste põhjustest ning olemusest aru. Veel enam on kasulik mõtestada iseenda käitumist. On üsna levinud seisukoht, et kui keegi saadab korda sobimatu teo, on vaja teda karistada. Olgu siis tegu lapse vembu või täiskasvanu kuriteoga.
Miks me karistame? Parim karistuse definitsioon, mida olen kuulnud, ütleb, et karistus on reaktsioon mingile teole, mis vähendab selle teo kordumise tõenäosust. Tähendab, reaktsioon tuleb valida vastavalt teole ja sooritajale, et tegelikult ka karistus mõjutaks edaspidist käitumist. Statistika näitab vangistuse kohta aga, et vanglast vabanemise järel on tõenäosus kuriteo kordumiseks suurem kui enne seda. Miks me siis kasutame sellist reaktsiooni kuriteole?
Kui jätame välja karistuse käitumistkorrigeeriva funktsiooni, jääb järele peamiselt kättemaks. Lääne karistuspraktikas prevaleeribki karistuse kui kättemaksu funktsioon. Oleme sellega nii harjunud, et peame karistamist (ja teadvustamatult ka kättemaksu) enesestmõistetavaks ja möödapääsmatuks. Mu vestluspartner väitis, et kaastundlikud ja heasüdamlikud inimesed saavad aru, miks kurjategijale vangistust on vaja. Mina ei saa.
Kui vangistuse peamine funktsioon on kättemaks, siis kuidas on see seotud heasüdamlikkuse ja kaastundega? Meie oskamatus pahategudele reageerida on vist võimetus kurjuse ees. Seda iseloomustab kõige paremini alternatiivide puudus. Kui ei karista, järelikult tahaks kohe kõigile andeks anda ning sarimõrvarid, vägistajad ja pedofiilid vanglast välja lasta. Ega ikka ei taha küll.
Vangistus võib olla vajalik teiste ja ka isiku enda turvalisuse pärast ning mina pooldan ohtlikkuse- (mitte süü-) põhist vangistust. Kuid kui meie ainus reaktsioon pahateole on karistus ja kuriteole vangistus, siis on meie repertuaar üsna kasin, tegevus vähe mõtestatud ning võimetus kurjusega toime tulla napp.
Karistamine on piibellik nähtus. Vana Testament annab selged juhised karistamiseks, määrab proportsioonid, viisid ja täideviijad. Võiks arvata, et kristluses on karistamine igati õigustatud ning sügavamat mõtestamist polegi vaja.
Ent kas ei anna Uus Testament meile hoopis teistsugust perspektiivi karistamisele? Otse teolt tabatud naisel, kelle karistamiseks on olemas selge juhis, lausa jumalik alus, laseb Jeesus minna, öeldes vaid: „Mine ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!“ Kristluse kese on karistus, mis on tühistatud.
Me kõik oleme karistusealused, kuid meile on andeks antud. Jumalikus andestuses ei ole tingimusi, aga on võimalused. Üks võimalus on muuta oma suhtumist karistamisse, sest karistamine ei kõnele kunagi (kurja)tegijast, vaid karistajast. See, kuidas me mõtestame karistamise ja suhtume kurjade tegude toimepanijaisse, kõneleb meist, mitte neist.
Ma ei taha öelda, et kristlased peaksid kõigile andestust kuulutades pead paitama. Usun, et nii, nagu Jeesus lõi täiesti teistsuguse perspektiivi patule ja lunastusele, kuritööle ja karistusele, võiksime meiegi seda teha. Teistsugune vaade võiks olla tekitatud kahju heastamise keskne. Iga konflikti puhul, selmet küsida, kes on süüdi, võiks küsida, milline kahju on tekkinud ning kuidas seda heastada.
Kristus oli ennekõike nõrkade ja abitute poolel, nii võiks ka kristlased olla. Iga kuriteo nõrgem pool on kannatanu. Ohvrite vajaduste uuringud näitavad, et mitte karistus ei ole kannatanute vajadus, vaid ennekõike kahjude heastamine. Iga kurja teo sooritaja peaks saama võimaluse võtta vastutus oma teo eest ning heastada teistele ja ka iseendale tehtud kahju.
Kas poleks see enam mõtestatud reaktsioon pahale teole? Kahju- ja heastamispõhine lähenemine sobib nii laste vallatuste korral kui paljudel juhtudel kurjategijate kohtlemisel. Vangla ei sisalda vastutust, vaid hoopis välistab selle. Paljude pikaks ajaks trellide taha saatmise asemel võiksime enam lasta inimestel võtta vastutust ning heastada tekitatud kahjusid.
Võimalusi selleks on palju, kuid ennekõike on vaja muuta mõtlemist ja suhtumist. Kristlased võiks olla siin maa soolaks ja valguseks lambijalal. Me võiks ümber mõtestada enda suhtumist kurjusele reageerimisse ning loobuda karistamise ihast ja pöörduda heastamise poole.

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
koolitaja