Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlikud põhiväärtused on kirjas Piiblis

21.05.2014 | | Rubriik: Arvamus

Ajakirjandus on ajanud ühiskonna õigustatult elevile meie kristliku luterliku kiriku kontekstis kummalise ja üpriski arusaamatuks jääva eetikakoodeksi eelnõu mustandi juhtumi laiale avalikkusele tutvustamisega.
Ajakirjanikku pole vähimatki põhjust süüdistada, kuigi artiklis kohati naeruvääristatakse kirikuisasid. Tegelikult ongi tegemist kristlase jaoks hämmastava juhtumiga, sest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vaimulike ja ilmikute tarbeks ei ole põhjust ega vajadust eetikakoodeksi sõnastamiseks ja jõustamiseks eraldi dokumendina.
Usun, et iga preester ja diakon, aga sama hästi ka EELK iga koguduse liige on piisavalt hästi tuttav kristliku eetika ja moraali põhitõdedega, mis on kirjas katekismuses ja Piiblis täiesti ammendavalt (vt 2Ms 20:3,4,7,8, 3Ms 19:15,16, 2Ms 20:16,17, 2Ms 21:14, 2Ms 22:15, 3Ms 19:13, Ef 4:32 jne), piisavalt ühemõtteliselt ja küllaldaselt selgitatuna (vt 2Ms 20:4–6,9–11, 2Ms 21:33–34, 2Ms 22:7,25, 3Ms 5:21–24, 3Ms 25:14, 3Ms 18:20 jne).
Mõistlik on, kui ilmalik avaliku sektori asutus, seltsing, klubi, vennaskond või korporatsioon paneb kirja mõned reeglid, tavad ja põhimõtted oma liikmete vahel lugupidavaks suhtlemiseks ja käitumiseks ning seeläbi kodurahu tagamiseks. Arusaamatu on, kui sarnast tegevust kavandavad kutselised pühad õed ja vennad, kelle elu, töö ja mistahes muu tegevus peab olema kantud kristlikest väärtustest ja põhimõtetest. Muidu vist ei saakski olla vaimuliku ametis.
Aga ka vaimulik on lihast ja luust surelik inimene, mistõttu ta on ekslik, unustab, väsib ja mugandub. Olen nõus nendega, kes väidavad, et EELKs on nähtusi, vaimulike hoiakuid ja tegusid, mis ei ole talutavad, õigustatavad, kohased või vähemalt soovitatavad Jumala palgalisele teenrile.
Kohati on tunda sedagi, et mõni vaimulik käitub ja tegutseb, nagu ta ei usuks Jumalasse, vaid oleks tavaline palgatöö tegija mis tahes ilmalikus asutuses või äriühingus. Ometi oleks asjatundmatu eeldada, et pühad õed ja vennad muudaksid oma seniseid hoiakuid, käitumist ja tegusid olulisel määral eetilisemaks ja moraalsemaks üksnes ilmaliku eetikakoodeksi kehtestamise tõttu.
Tõsi on, et kõiki Piiblis kirjas olevaid norme ei ole võimalik ega ka kohane järgida tänapäeval läänekristlikus demokraatlikus ühiskonnas (2Ms 21:12,16–17, 2Ms 22:18, 3Ms 24:19, 3Ms 25:15 jne). Mõningaid olulisi moraali ja eetika aspekte ei olnud Piibli kirjutamise ajal teada, aga nende juhtumite tarbeks pole vaja täiesti uut eetikakoodeksit.
Vaimulikel piiskoplikus nõukogus ja õpetuskomisjonis on õigus ise otsustada oma kutse- ja ametiasju, kuidas nad õigeks peavad, kuid asendustegevustele pole arukas aega raisata. Tuvastatud probleemi põhjuste kõrvaldamisega on mõistlik alustada ikka õigete meetodite, tööriistade ja tegevustega.
Pigem on mõistlik uue eetikakoodeksi koostamise asemel teha Piiblist piisava ulatusega väljavõte nendest kristlikest põhitõdedest ja väärtustest, mis käsitlevad eetikat ja moraali ning on kaasajal õiguspärased ja kohased rakendada. Täienduseks võib lisada mõned kaasajale iseloomulikud reguleerimist vajavad aspektid, mida Piiblis ei käsitleta.
Pigem tekib küsimus, kas piiskopid ja praostid on oma tööd piisava hoole ja armastusega teinud kristlike põhiväärtuste meeldetuletamisel neile palgalistele vaimulikele, kes on unustanud kristlikud põhiväärtused ja elementaarsed viisakusnormid või soovivad Piiblit järgida valikuliselt. Kas meeldetuletustele on järgnenud ka manitsused.

Linnas,Raivo

 

 

 

 

Raivo Linnas,
EELK XXIX Kirikukogu liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)