Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kristlikud liiklustunnid Pilistveres

04.08.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

6.–9. juulini toimusid Pilistveres järjekordsed,
sedapuhku 17. noortepäevad. Pilistvere võõrustas noori juba neljandat aastat
ning seetõttu kõneldakse nüüd vahest isegi Pilistvere noortepäevadest.

Noortepäevadel osalejad nautisid liiklusmelu ja suvesoojust täiega.
Noortepäevadel osalejad nautisid liiklusmelu ja suvesoojust täiega.

Kui möödunud aastal oli noortepäevade
teemaks «Kes teab kus?» ning aasta varem «Järgmine peatus», siis see aasta
üllatas esmapilgul omapärase teemaga – «Liiklus». Võib tekkida küsimus, mis
seos on liiklusel Piibli ja kristlusega. Ometi, nagu ütlesid korraldajad, oleme
kõik teel kuhugi ja laiemalt võttes on kogu meie elu liiklemine nii vaimses kui
ka füüsilises mõttes.

Nõnda võttiski Pilistveres noori seekord
vastu liiklusmärkide rodu ja suur hulk erekollaste liikluskorraldajate ja
teetööliste vestidega organiseerijaid – polnud karta, et nad teiste seast välja
ei paista. Samuti oli igal laagripäeval alateema: esimene päev algas «Õueala»
märgi all, teisel päeval lahati teemat ja liiklusmärki «Ettevaatust, Jumal!»,
kolmanda päeva teemaks oli «Ettevaatust, inimene!» ning noortepäevad lõpetasid
«Teetööd».

Rahvusvahelised suvepäevad

Noortepäevad said tegelikult alguse peaaegu
nädal varem, kui tubli korraldusmeeskond Pilistverre ettevalmistustöödele
kogunes. Põhiosa osalejatest saabus neljapäeval, 6. juuli pärastlõunal.

Seekordsetel noortepäevadel osales
ligikaudu 250 noort Eestist, Lätist, Soomest, Norrast, USAst, Austraaliast ja
Saksamaalt. Nii et vägagi rahvusvaheline seltskond. Iga tulija sai kaela uhke
noortepäevade sildi ja nööri otsa riputatud lauliku – praktiline mõte, sest
suvel kipuvad eriti naispoolel seljas olema riided, millel taskuid ei ole. Pealegi
võis nõnda kindel olla, et ükski hajameelne kaelakaardi ja laulikuta
telgisaarelt ei lahku, sest ilma nendeta oli võimatu tagasi pääseda.

Telgid, nagu öeldud, löödi üles väikesele
saarele, mida «mandriga» ühendas vaid väike sillake, kus suur kollane
«sipelgas» väsimatult vahti pidas ja «dokumente» kontrollis. Sipelgateks
nimetati kõiki vabatahtlikke abilisi, kes samuti kollaste vestidega igal pool
vilkalt ringi sibasid.

Melu algas

Ametlikult algasid noortepäevad kell viis
õhtul, mil sarvehääl kutsus noored suurde kollasetriibulisse tsirkusetelki
avamissale. Tsirkusetelk oli ehk pisut tavatu koht missa pidamiseks, ent ometi
sobis see meluga suurepäraselt. Pärast missat tervitasid meid Kõo vallavanem
Tarmo Riisk ja emeriitõpetaja Vello Salum.

Õhtuprogrammi alustati Põltsamaa
talvepäevadelt nii mõnelegi tuntud riietemänguga: kiiruse peale tuli telgi taga
riideid vahetada ja oma riided järgmisele jätta. Siinkohal julgen öelda, et
naistel on selles mängus suur eelis. Eriti arvestades seda, et nii mõnigi oli
suviselt napis seelikukeses…

Puudu ei jäänud ka mitmesugustest
ringmängudest ja -tantsudest, mida erinevate koguduste noored innukalt õpetasid
ning loomulikult oli juba mitmendat aastat noori oma laulu ja kohalolekuga
rõõmustanud Reverend B ehk Tallinna Jaani kiriku noortepastor Bård Norheim.

Seegi kord oli tal esitada laagripäevade
tunnuslaul «Sa paned mind liikuma». Laul kõlas osalejate kõrvus terve
noortepäevade aja ja ilmselt kauemgi, sest 
selle lauluga anti iga päev teada uute sündmuste algusest.

Esimese õhtu lõpetas keldihõnguline palvus,
kus lauludega esines ansambel Proseuhe ning Tallinna Jaani koguduse õpetaja
Jaan Tammsalu luges keldi palve. 
Pilistvere kirikus mõjusid lüürilised keldi laulud ja hingestatud palve
otsekui retk sajanditetagusesse minevikku, kus sõna «liiklus» veel vaid Jumala
enese sõnavaras eksisteeris.

Unetutele anti võimalus end proovile panna
karaokes. Et unetuid oli rohkem kui üks öö mahutab, oli mõni innukas esineja
sunnitud jätma oma esinemise järgmisesse õhtusse. Viimaste helidena kajasid üle
Pilistvere hitid nii Eesti kui ka maailma muusikast.

Täie hooga teine päev

Esimeste helidena hommikul kõlasid uniste
telgis viimseid uneraase püüdvate noorte Reverend B lauluviisid. Äratuseks oli
loodud laul «Jumal on meie keskel, me ei kõigu». Kolmanda salmi sõnade juures
«Jumal on meie keskel, me ei maga» pidid viimasedki unekotid end üles
ajama.  Nõnda kena äratus!

Küsisin Bårdi käest, kas saaksin seda
äratust ka esmaspäeva hommikuks endale töö juurde, Tartu Pereraadiosse tellida.
Ta ainult naeratas ja lubas, et varsti ilmub plaat selle looga.

Teisel päeval sai noortelaager tõelise hoo
sisse. Päev oli tihedalt täis vestlusgruppe, rühmatöid, maastikumänge, etendusi
ja muud põnevat. Ometi ei takistanud see noori kohaliku järve vett proovimast
ning vetelpäästjate ja nende mõnusa musta labradori (kes pidavat küll rohkem
efekti pärast kaasas olema) valvsa pilgu all võisid noored suvekuumuse eest end
järve peita.

See oli ka peale kiriku ainuke paik, kuhu
end suvekuumuse eest peita – kollasetriibuline telk muutus juba suvepäevade
esimestel tundidel alternatiivsaunaks ja noorte endi telgid olid ilmselt
hakanud suurest kuumusest sulama. Ometi oli päikeseline ilm tõeliseks
õnnistuseks, sest varasematel aastatel oli ette tulnud üllatusi, kus nii mõnigi
ärkas hommikul oma privaatses järvekeses.

Igaühele midagi

Kes aga vajasid vaimulikku kosutust, võisid
nautida Pilistvere kirikus vaimulikku spad. Seal võis vaikse kitarrimuusika
saatel harutada lahti oma mõtteid labürindis kõndides, Piiblit uurides,
palvetades või kirikuõpetajaga vesteldes.

Ihu kosutuseks olid janustele valmis pandud
joogid ning pehme kätekreem päikesest vaevatuile. Kiriku jahedus ja mahe
muusika oli suurepärane võimalus keset päeva kuumust ja möllu hetkeks vaikusse
süüvida ja kuulata Jumala häält eneses.

Pärastlõunal pakuti välja rühmatöid: võis
õppida näitlemist, frisbimängimist, kangavärvimist, tantsimist, enesekaitset ja
fotograafiat, tutvustati ka Pilistvere kirikut. Norralased õpetasid lahkelt,
kuidas saada norralaseks.

Bård (kellel oli antud situatsioonis vägagi
sobiv nimi – bard  tähendab keldi
rahvalaulikut) õpetas muidugi seda, kuidas 3 minutiga Euroopat raputada ehk
võita Eurovisiooni. Hard rock jäeti kõrvale, ent korralik standardne
euroüllitis sai õhtuks igatahes loodud.

Samuti võisid soovijaid teada saada, kuidas
saada päästetud ja kuidas saada taevasse. Neist esimese puhul polnud tegemist
evangeelse piiblitunniga, vaid kohalolnud päästemeeskonna minikoolitusega
toimetulekuks hädaolukorras,  ning teine
polnud lennukoolitus, vaid piiblitund. Kellel käed lihtsalt töö järgi
sügelesid, võisid Pilistvere kogudusele appi minna.

Emmause missal palvuse ajal võis oma
eestpalved paberilehtedele kirjutada või südames öeldud sõnadena Jumala ette
tuua. Õhtul pakkusid kõrvarõõmu Eesti kristlik ansambel 4God ja Ameerikast
üllatusesinejana kohale tulnud Woodyeari koguduse bänd WACC.

313 meetrit noori

Kolmas päev tõi kaasa põnevaid sündmusi.
Kohe hommikupoolikul mõõdeti kirikunoored üle. Seekord horisontaalselt:  kohalolnud seisid tee äärde ritta, sirutasid
käed nii laiali kui said, aga et need veel kokku puutusid, ning üks
korraldajatest luges noored üle, teine mõõtis rivi pikkuse. Mõõtmise hetkel
moodustasid 212 noort 313 meetri pikkuse rivi. Ehk siis Pilistvere kirikust
pisut üle Navesti jõe viiva silla.

Ilmselt üks oodatumaid hetki oli
Vembu-Tembu turg. Eesmärgiks oli koguda raha emade ja laste varjupaigale
Tallinnas. See on paik nendele naistele, kes sünnitamas või juba lapse saanud,
ent kellel pole mingil põhjusel kohta, kus olla.

Raha koguti üsna tavatul moel: osalejad
võisid müüa vabalt valitud teenust.

Näiteks pakuti turul massaa˛i, maniküüri ja
juuksuri teenuseid, samuti esinesid muusikud ning sai lasta joonistada enda
portree või lasta joonistada enda või teenusepakkuja peale. Saare naised ja
mehed pakkusid raha eest võimalust vaadata saare naise või mehe naba, sest see
pidada õnne tooma.

Üks neiu müüs lahkelt pluti-plutisid ning
kolm krooni maksnud soovija sai korraliku tädiliku põsenäpistuse osaliseks.
Maadleja Jaan lubas 25 krooni eest endaga maadelda – ainult et kaotaja pidi 25
krooni juurde maksma, võitja sai kõik tagasi. Jaan jäi võitmatuks.

Humoorika lahenduse rahakogumiseks olid
leidnud ka norralased, kes pidasid Dr. Love kontorit, jagades nõu südameasjades
ning panid soovijaid paaridesse. Kellel raha oli, võis Pilistvere pastorit
Hermann Kalmust tokiga vette lükata. Üks noormees pakkus raha eest vaadata
trikihüppeid. Päikesekuumusest roidunuile pakuti külma jooki ja meisterdati
ajalehemütsikesi.

Ekstreemteenused kristlaste moodi

Raha kogunes üllatava kiirusega. Lisaks
nimetatud teenustele lubas mõni teha ekstreemseid trikke teatud summakünnise
ületamisel. Need künnised saidki kõik ületatud, misläbi sai näha kõige
uskumatumaid asju. Arvatavasti jääb noortele meelde korraldaja Rannu nägu, kui
ta üritas kõigest väest tõestada, et suudab limukaid süüa. Samuti said
uudishimulikud näha, kuidas Hermann Kalmus ja Titta Hämäläinen üle Pilistvere
järve üritasid parvetada.

Rahakogumisaktsiooni kaasati
päästelabrador, kes kadumaläinud isiku telgisaarelt üles pidi leidma. Kaks
korraldajat lubas suures tuhinas, et kui teatud hulk raha on koos (ja see oli
päris suur summa), siis lasevad nad oma jalad raseerida. Midagi polnud teha,
raha tuli ja õhtul tehti seegi kahe neiu abil teoks (hoidku nad nüüd oma
siledaid jalgu päikese eest!).

Vahva teoga sai hakkama ka Bård Norheim,
kes tõotas joosta 5 kilomeetrit iga teenitud tuhande pealt alates 2500
kroonist. Kokku jooksis Bård sel õhtul 12 ja pool kilomeetrit. Kes arvutada
jõudis, leiab, et kokku teeniti pisut üle 5000 krooni – täpsemalt 5109 krooni,
mis on rohkem kui mullu. Raha läks eelnimetatud MTÜle, et osta vajaminevaid
asju – näiteks tolmuimeja või fotoaparaat.

Elamusi mitut moodi

Õhtul sai kuulda-näha uusi esinejaid:
Secondchance Lätist ja Rivertribe Austraaliast, kes üllatas noori põnevate
pillidega – peale elektroonika kasutati iidse kõlaga didgeri­doosid,
põlisameeriklaste flööti, Iiri vilepilli, Aafrika trumme, Armeenia dudukisid,
Austraalia põlismetsade hääli, viiuleid ja klahvpille.

Õhtu lõpetas palvus, kus esines hoopis
teist laadi muusika esitaja Lemme-Getter Metsala, kes laulude vahele kõneles
piiblisõnast ning jagas oma kogemusi Jumalaga.

Ometi ei läinud rahvas veel telkidesse,
sest öö kutsus noori helkurijahile. Kuskile Pilistverre oli peidetud norralane
Björnar, kes ka pooletunnise meeleheitliku otsimise järel müstiliselt kadunuks
jäi. Sajad noored kaevasid selle aja jooksul läbi kõik põõsad, sillaalused,
kirikuaia, telgid, majaümbruse, kõik võimalikud ja võimatud kohad, ent
tulutult.

Otsiti isegi puude otsast ning üle öise
Pilistvere kõlasid vaid haledad norrakeelsed hõiked: «Björnar, var är du?» (Kus
sa oled?) Kui hakkasime juba arvama, et tegelikult istub Björnar nagunii majas
ja naudib sooja kakaod, siis hõikas keegi, et Björnar on leitud ning
helkurijaht sai läbi. 

Kas noortepäevad kolivad?

Viimane päev toimus tõesti teetööde tähe
all.  Pärast hommikusööki ja missat algas
meeletu siia-sinna jooksmine, telkide ja muude asjade kinnilappimine, juhtmete
kerimine, kadunud asjade ja inimeste otsimine…

Kui teaks kindlalt, et järgmine aasta taas
Pilistveres kohtutakse, siis võiks kõik see vaev ju olemata olla – triibuline
tsirkusetelk võiks suve oodates talvel enesele valge lumemütsi kasvatada ja
ülesriputatud juhtmed sügistuulega tontlikke helisid tekitada ning noorte
telgid marutuultes laperdada.

Aga et järgmise aasta noortepäevade
toimumispaik pole kindlalt teada, siis tuli kõik kenasti ära koristada. Mõne
aja pärast jäi mulje, nagu poleks siin kedagi olnudki, vaid siin-seal vedeles
mõni unustatud paelata laulik ning telgiasemetel oli rohi maha tallatud.

Aga selleks ju minnaksegi, et tagasi tulla.
Loodetavasti kohtuvad kõik tänavused ja uued noored taas, kuhu iganes
noortepäevad ka kolida ei otsustaks.

Pia Paris

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)