Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kristlikud koolid

05.12.2012 | | Rubriik: Kolumn

Küllap mäletavad paljud käesoleva aasta oktoobri keskel internetti lekkinud peksmisvideot, kus kaks tüdrukut neile sigarette mitte toonud kaaslast karistasid. Küllap see masendas paljusid, tekitas jõuetut viha, kuid pani ka lastevanemaid mõtlema oma laste koolikeskkonna kaitstuse peale.
Usun, et koolikeskkonna turvalisuse pärast muretsevad nii õpilased, lastevanemad kui ka õpetajad. Sõltub ju asjaolust, kas õpilane on koolis rahul ja õnnelik, nii tema edenemine õppimises, huvid, avatus suhtlemises ning kindlasti ka usuelu.
Vägivallast pakatava videoga umbes samast ajast pärineb Meeli Parijõe artikkel «Eestis kasvab huvi kristlike koolide vastu» (Õpetajate Leht 12.10.2012). Artiklist ilmneb, et olemasolevate kristlike koolide vastu on lastevanematel suur huvi ning mitmel pool toimub uute koolide loomine. Tallinnas on toomkool juba avatud, ka Vanalinna hariduskolleegium on ikka toonitanud oma seotust kristlusega, lisaks plaanivad õigeusklikud luua püha Johannese kooli.
Tartus töötab edukalt katoliku kool ja kristlik põhikool, loomisel on Peetri kool. On olnud kuulda initsiatiivist ka teistes linnades. Eesti on väike ning teades või tundes pisut juba töötavate ja ka loodavate kristlike koolide eesotsas olevaid isikuid, ei kahtle ma nende koolide tasemes, vajalikkuses, edus ning positiivses mõjus Eesti haridusele.
Ma ei taha eelnevalt kirjeldatud sündmusi liiga tihedalt siduda, kuid osaliselt võib huvi kristlike koolide vastu olla tingitud ka lastevanemate soovist tagada oma lapsele turvaline ja kindel arengukeskkond. Ning sellise keskkonna taotlemise viisid on kristlikes koolides igati kiiduväärsed.
Mulle meeldis väga, et kui EELK Tallinna Kaarli koguduse lasteaed-põhikool otsis endale õpetajat, siis esmaseks tingimuseks seati kandidaadile, et tal oleks «tahet ja armastust lastega töötamiseks». Usun, et kristlikest koolidest kujunevad õppeasutused, kus noored geeniused, kuid ka tagasihoidlikud ja suhtlemisel vähemvõimekad õpilased ning enam individuaalset lähenemist nõudvad lapsed leiavad endale sobiliku paiga.
Samas ei mahu kindlasti kõigi kristlaste lapsed kristlikesse koolidesse. Samuti usun, et osal kristlikest vanematest võib tekkida tõrge mõnes kristlikus koolis rakendatava arusaama vastu, näiteks kui usundiõpetuses nähakse oluliste väärtuste lammutajat. Tsiteeriksin siin Vanalinna hariduskolleegiumi direktori Kersti Nigeseni vastust küsimusele, kas usundiõpetus peaks olema kõikides koolides kohustuslik: «Kultuurilugu mõista aitab see kindlasti, aga inimest usundiõpetus ei aita, vaid pigem kahjustab. Kui ma vanemana õpetan oma lapsele näiteks, et teist lüüa on inetu, siis tahan, et tegu oleks kindla seisukohaga. Mitte nii, et mu lapsele öeldakse, et mõnes kodus on löömine tavaks, teises mitte. Tahaks, et laps teaks, et löömine ei ole vastuvõetav.
Usundiõpetusega tekib samasugune probleem. Räägime, et ühed usuvad nii, teised naa. Kui usk inimese identiteeti ei kujunda, siis see teda ei aita. Sellepärast suhtun usundiõpetusse väga kahtlevalt.» (Õpetajate Leht 12.10.2012)
Loomulikult ma mõistan tsiteeritud lõigus väljendatud taotlust, et õpilane teatud asjadest üheselt aru saaks, kuid usun ka, et noore inimese identiteet võib kujuneda läbi mitmekesiste arutelude ja analüüside. Ning loomulikult ei kiideta kodus rusikatega vehkimist heaks ka usundiõpetuse tunnis.
Õnneks ongi kriitiline suhtumine usundiõpetusse kristlike koolide seas Eestis erandlik. Mulle tundub, et üldjuhul pole religiooni taotletav turvalisus ja selgus vastuolus õppemetoodiliselt taotletava mitmekesisuse ja kriitilise lähenemisega. Heaks näiteks sümbioosivõimalusest on Soome koolides õpetatav usuõpetus, mis oma käsitluslaadilt ja teemadelt on väga sarnane Eesti usundiõpetusega.
Kristliku õppimise keskse põhimõttena on mulle alati meeldinud pühakirja salm: «Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!» (Mt 6:19–20)
Usun, et kristlike koolide loomisel tuleb säilitada otsiv meel, mitte karta eksimusi ning teha koostööd ümbritsevate haridusasutustega. Siis võib kindel olla, et loodavad koolid kujunevad riiklikele koolidele väärikateks partneriteks, kus vastastikuselt heade ideedega üksteise arengut tagant tõugatakse ning rikastatakse.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)