Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kristlikest matustest ja tuhastamisest õigeusu kirikus

08.05.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Me märkame, et paljud asjad meie ümber muutuvad, sünd ja surm aga saadavad jätkuvalt inimkonda.

Õigeusklikud kristlased jätkavad sündinute ristimist ja lahkunute matmist, säilitades püha usku ja püha pärimust. Ristsed ja matuseteenistused jäävad tänapäevani põhilisteks talitusteks – jumalateenistusteks õigeusu kirikus, mille talituskäik on sisuliselt säilinud muutumatuna.
Muutumatus on õigeusus jumaliku täiuslikkuse sümboliks: Jumala ilmutuse tõde ei või haige inimühiskonna muutlikele kapriisidele vastu tulles oma voli järgi väänata. Ei tohi lubada, et meie usk oleks lahutatud igapäevaelust, ta peab loomulikult selles ilmnema. Me peame kõigis oma tegemistes või tegematajätmistes lähtuma oma usu nõuetest, kaasa arvatud kõiges, mis puudutab matuseteenistusi.
Kirikust eraldumise tagajärjel seda lihtsat põhimõtet kahjuks praktiliselt ei järgita. Inimesed ei tea tänapäeval täpselt, miks nad soovivad oma lapsi ristida ja ammugi mitte seda, kuidas õpetada neile õigeusu aluseid, teades ka ise usust väga vähe.

Lootuses Jumalale
Matustega on olukord sarnane, kuigi siin on selgemini tajutav soov lahkunut väärikalt ära saata. Sellesama kirikust eraldumise tagajärjel paluvad inimesed mõnikord kiriklikult matta neid, kellele see täie ranguse järgi lubatud ei oleks.
Peale selle võib matuseteenistusel öeldud sõnu vaid suure raskusega kohaldada sellele elule ja neile lootustele, millega elas lahkunu. Kuid vaimulikud ei ilmuta rangust, juhindudes Kristuse lausutud sõnadest: «Ma ei taha ohvrit, vaid halastust» (Mt 9:13), ning viivad läbi matuseteenistuse, lootes nende päästmisele (Rm 8:24), kes ise ennast kirikust eraldasid.
Matusetalitust läbi viies nimetavad preestrid lahkunuid õigeteks Jumala sulasteks. Õige Jumala sulane on aga see, kes ootab surnute ülestõusmist ja loodab tulevase aja elule, kes õigesti elas Jumalas, õigesti hingas Jumalas ja on õigesti maetud.
See kõik ei tähenda muidugi, et see inimene oleks kõiges püha olnud, sest ainult Jumal üksi on patuta. Lahkunu eest palvetades me palume Issandat anda talle andeks kõik tema patud, tahtelised ja tahtmatud, sest ei ole inimest, kes maa peal elades poleks pattu teinud.
Kogu matuseteenistuse kord on põimitud armastusega lahkunu vastu ja hardusega ning sügava austusega Igavese Valitseja vastu, kes on igavese elu ja ülestõusu andja. Kiriklike matuste põhiline tähendus ei seisne mitte surma traagilisuses, vaid lootuses Jumalale, kes päästab ja annab armu.

Mullast oleme võetud
Palvetades lahkunu hinge eest suhtume austusega tema maistesse jäänustesse, sest inimene on hinge ja ihu ühtsus, mis surma poolt lõhutuna taastub ülestõusuga. Viiruki suitsutamine lahkunu keha ümber tähendab just kui lahkunu pühakuks kuulutamise algust. Lahkunu keha antakse maale üle õrnalt, nagu tera laskub mulda, selleks et uuesti tärgata muutununa, valmis kustumatuks, igaveseks eluks.
Mullast oleme me võetud, mullaks peame me saama ja mullast äratab meid Issand Jeesus Kristus.
Inimese matmine on tihedalt seotud tema mälestuse hoidmisega. Õigeusu kiriku traditsioonid viitavad sellele, et säilib konkreetne esemeline mälestus inimesest; mitte ainult abstraktne. Tavaks on pühakute säilmete austamine või erikabelite (ossuaariumite) rajamine.
Kremeerimist ei saa nimetada matuse-mälestustseremooniaks selle tõttu, et tuhastamisel toimub inimese keha sanktsioneeritud hävitamine sarnaselt sellega, kuidas hävitatakse ohtlikke dokumente – et keegi kunagi midagi teada ei saaks.
Või nagu käituti hukatud kurjategijate jäänustega, et nende mälestus oleks kadunud koos nendega (Ps 9:6–7). Tuhas ei ole mitte mingisugust isikupära, mitte mingit mälestust.
Mis meie kehaga ka ei juhtuks, Issand taastab meid meie esialgses täiuslikus olemuses. Kuid see ei tähenda, et kremeerimine on loogiline ja vastuvõetav kui õigeusklike matuse liik, seda enam et matta pole tegelikult suurt midagi. Paremal juhul võib kremeerimist nimetada mitte matusteks, vaid hüvastijätu rituaaliks.

Muutunud tavad
Tuhastamist pakutakse tänapäeval pealesunnitult kui odavat ja praktilist teenust. Rahvas nõustub kokku hoidma lähedase inimese mälestamise pealt, kuid samas ei koonerdata peielaua katmisel, just kui öeldes «söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii» (1Kr 15:32).
Kui palju ka ei tuleks hingekarjased rahva soovidele vastu, nõustudes ära saatma lahkunut krematooriumis, säilib selles tavas mittekristlik päritolu. Nii raiuti Tiibetis surnute kehad ja söödeti lindudele; Mongoolias visati inimeste laibad koertele – see vastab nende kohalikele paganlikele tavadele.
Kindlasti on asjaolud erinevad ja kremeerimine valitakse väljapääsmatus olukorras. Ärgem mõistkem kohut nende inimeste üle, kellel polnud valikut! Kuid valiku olemasolul tuleb lahkunud kristlane matta kogu lugupidamisega, meie usu vagade kommete järgi, mäletades seda, et «Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu» (Ps 34:21) «ega lase oma vagal näha kõdunemist» (Ps 16:10). Põlegu ärasaatmisel tuli küünaldel ja lampides, mitte põrgu ahjudes. Põlegu armu andev, mitte neelav tuli.
Preester Dmitri Hüvanen,
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulik

 

KOMMENTAAR

Kas tuhastamine on kristlik matmisviis?

Mitmed inimesed on küsinud minult, kas tuhastamismatus on kristlasele sobiv.
Tegu on meie kultuuriruumis uudse, kuid samas kiiret soosingut pälviva matmisviisiga. Piibel ei anna selgeid juhiseid surnukehaga talitamiseks. Erinevad kiriklikud praktikad mõistavad traditsiooni erineval viisil. Ühtede jaoks on see püha ja muutumatu, teised aga leiavad, et traditsioon muutub vastavalt olukorrale ühiskonnas.
Milline on tasakaal traditsiooni ja kaasaegse ellusuhtumise vahel? Mis on siis inimese juures kõige olulisem pärast surma? Nendele küsimustele annavad erinevad kirikud ja vaimulikud sama kiriku seeski üksteist välistavaid vastuseid.
Tänases lehes võrdleme kahte seisukohta kremeerimise kohta. Üks on õigeusu kirikust välja kasvav eitav, teine luterlik jaatav suhtumine. Ning ilmselt igaüks võib kujundada  diskussiooni lugedes välja oma seisukoha, mis on tema jaoks õigeim ja mida ei saa teistele peale suruda.
Kaido Soom,
teoloogiadoktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)