Kristlike väärtuste sisu tänases poliitikas

Jaanuaris peetud Õpetajate Konverentsil tekitasid ettekanded EELK ühiskondlikust missioonist esialgu tõsist vastureaktsiooni, hiljem, kui osalenud olid tõstatatud küsimustele ise vastuseid otsinud, kaasa mõelnud ja arutanud, jõuti üksmeelsetele seisukohtadele palju lähemale. Vaja oli vaid ise mõelda olukorra ja eesmärkide, võimalike vahendite ja lahenduste, lahenduste teostatavuse ja eesmärgipärasuse üle.
Tihti kipume mõtlema ühiskonna asjadest tagurpidi – me pole rahul kehtivate väärtushinnangutega, kuid ei mõtle oma panusele parandada olukorda. Tajume olukorra negatiivsust, oleme pettunud ja kriitilise meelega ning ei vaevu minema tagasi eesmärkide, põhjuste, võimaluste ja alternatiivide juurde.
Pettumus kaasaegses Eesti liberaalses ühiskonnas ühendab paljusid kristlasi, erimeelsused võtavad aga kohe kuju, kui tõstatub küsimus vahenditest ja meetoditest ning kiriku ja kristlaskonna missioonist laiemas mõttes. Kas ja kuivõrd peaks kirik sekkuma ühiskonna ellu ja vaimulik osalema poliitikas; kas kristluse missioon on vaid inimese individuaalne moraal ja lunastus või omavad kristlikud uskumused rakendust ka ühiskonnas ja poliitikas?
Kui kas-küsimustele ka leiab vastuseid, jääb veelgi enam tagasi minnes alles kõige olulisem küsimus: millised on need kristlik-ühiskondlikud väärtushinnangud, mida ühiskond vajab? Kristlasi võiks innustada sellele küsimusele vastuseid otsima meie erakondade tehtud vihjetest.
Riigikokku valitud erakonnad näitasid Eesti Kirikule antud intervjuudes, et laiemas mõttes näevad nad oma seisukohtade alusena kristlikke väärtusi (kuigi nad sõnastasid neid erinevalt). Seega aktsepteerivad kõik suuremad erakonnad kristlikke väärtusi ja tajuvad liberaalses ühiskonnas vajadust nende järele. Jääb vaid määratleda nende sisu.
Ja vist ikka kristlased, mitte erakonnad, peaksid olema need, kes mõtestavad ja annavad kristlikele väärtustele sisu tänases ühiskonnas ja poliitikas. See omakorda eeldab tänase ühiskonna toimimise ja selle probleemide mõistmist ning ühtsete kristlike väärtuste sõnastamist, millega oleksid nõus ja mida kehastaksid suuremad Eesti kristlikud kirikud ning mis poliitilises elus oleksid erakonna-ülesed ja mitte ühe erakonna pärusmaa.
Viimased kaks Riigikogu valimist tunnistavad, et püüdlus luua kristlasi ühendavat poliitilist erakonda ei kanna vilja. Nii nagu on oma mõtte kaotanud vene erakonnad vene kodanikkonna jaoks, kes teostavad oma huve läbi erinevate mitterahvuslike erakondade, nii ei esinda kristlikke väärtusi ainuüksi kristlik erakond.
Kasvav vajadus kristlike väärtuste järele võiks innustada kristlasi minema tagasi kristlike püsiväärtuste sõnastamiseni tänase ühiskonna ja poliitika jaoks. Nii osaleksid kristlased nii meie poliitilise kultuuri ja eetika kui ka rahvusliku kokkuleppe kujundamisel.
Alar Kilp