Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kristlike erakoolide rahastamisest

18.10.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Eesti Kristlike Erakoolide Liit (EKEL, asutatud 2014) on erakooli pidajate ühendus, mis toetab liikmete koostööd oikumeenilises vaimus ning arendab kristlikel väärtustel põhineva hariduse andmist Eestis. Liit kasvab ja kaitseb oma koolide jätkusuutlikku rahastamist.EKELi üheksas koolis õppis 2016/2017. õppeaastal kokku 1214 õpilast, lasteaedades on õpilasi kokku 239. Kooliõpilaste arv kasvab noortes kristlikes koolides järgmisel 4–5 aastal u 10–15% aastas.
EKEL on Rahvusvahelise Kristlike Koolide Assotsiatsiooni (International Association for Christian Education; http://www.int-v.org/) liige. Tegu on Euroopa riikidest pärit haridusühenduste katusorganisatsiooniga, mille eesmärk on toetada kristlikku haridust nii era- kui avalik-õiguslikes koolides. Euroopas on meie liit erandlikult positiivseks näiteks protestantlike, katoliiklike ja ka õigeusklike koolide koostööst.
Enamik kristlikke koole (kuus üheksast) on asutatud aastatel 2012–2013. Need koolid on tekkinud ja kiirelt kasvanud vaid tänu sellele, et järjest enam lastevanemaid usaldab kristlikus koolis pakutava hariduse kvaliteeti. Kristlikku kooli iseloomustab koostöö kindla kiriku või kogudusega. Konfessionaalse usuõpetuse õpetamine, mis on võimalik ainult erakoolis (erakooliseaduse § 11 lg 5), on vaid üks kristliku kooli komponent. Kooli ainulaadne identiteet on maailmavaatest lähtuv tervik, mida kannavad nii õppe-kasvatustöö, koostöö perede ja huvigruppidega, seotus kirikuga kui ka organisatsioonikultuur.
Kristlikud koolid saavad töötajate valikul ja õpilaste vastuvõtmisel eelistada kristlasi. Eripäradest hoolimata on kõik kristlikud koolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riiklikult kehtestatud üldised nõuded õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatsiooni osas, on vastutavad riikliku järelevalve ees.
Aastatel 2015–2016 kaitses EKEL aktiivselt oma liikmete õigusi erakooliseaduse muutmise protsessis, mille oli algatanud haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Toona kehtinud erakooliseaduse kohaselt pidi kohalik omavalitsus osalema koolide tegevuskulude (nn karbiraha) katmises, olenemata sellest, kas tema kodanike lapsed õpivad erakoolis või piirkonnaga või piirkonnata munitsipaalkoolis (k.a teises vallas või linnas).
Riigi ja Tallinna linna vaidluse tulemusena kinnitas riigikohus oma 28. oktoobri 2014 otsusega, et erakoolide tegevuskulude katmise näol on tegemist kohalikule omavalitsusele pandud riikliku kohustusega. Riigikohus tunnistas põhiseadusvastaseks asjaolu, et riik ei eralda omavalitsustele erakoolide tegevuskulude katmiseks vajalikku raha. Kui erakoolide tegevuskulusid pidi kohtu otsusel hakkama maksma riik, asuti variserlikult seadust muutma, et sellest kohustusest vabaneda.
Tänu erakoolide ühenduste lobitööle ja IRLi toetusele ei rakendunud see plaan kavandatud radikaalsuses ja üleöö. Kompromissina muutus 1. jaanuarist 2017 erakoolidele tegevustoetuse maksmine kohalikele omavalitsustele küll vabatahtlikuks, kuid riiklikult garanteeriti perioodiks 2017–2019 75% munitsipaalkoolide 2016. aasta keskmisest tegevuskulu määrast. Alates 1. jaanuarist 2020 valitseks siiski tegevustoetuse osas määramatus.
Novembris 2016 ametisse asunud haridus- ja teadusminister Mailis Reps teatas kavatsusest taas muuta erakooliseadust ja töötada välja jätkusuutlik erakoolide rahastamismudel 2020+. EKELi ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) esindajad kohtusid ministriga tänavu jaanuaris ning tegid seadusmuudatuseks mitmeid ettepanekuid. Üks neist oli mõte kehtestada õppemaksu lagi 20% miinimumpalgast, mille järgimine annaks erakoolile riikliku garantii tegevustoetuse osas.
Järgnevatel kuudel suheldi (heas koostöös EKNiga) ministeeriumiga pea iga kuu. Septembriks oli jõutud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõuni. 6. oktoobril kohtusid EKELi ja teiste erakoolide ühenduste esindajad minister Repsiga, et eelnõu arutada. Eelnõu kohaselt oleks tulevikus õigus tegevustoetusele („asukoha munitsipaalkoolide keskmine tegevuskulu“) erakoolidel, mille õppmaks on mõistliku ülemmäära (tõenäoliselt 20%–25%) alusel seotud miinimumpalgaga, mis pakuvad õppemaksu soodustusi ja vabastusi, investeerivad kogu erakooli tegevusest saadud kasumi erakooli õppe- ja kasvatustegevusse, omavad tähtajatut tegevusluba ning tagavad, et erakooli eelarve ja hariduskulud on avalikud.
EKEL toetab kõiki neid põhimõtteid ja loodab erakooliseaduse muutmise sujuvat menetlemist riigikogus. 18. oktoobril tutvustab minister seadusmuudatust parlamendis ja see võiks seadusjõu saada jaanuarist 2018.
EKEL on ka juhtinud tähelepanu vajadusele muuta statistiliselt läbipaistvaks ja seadusega üheselt reguleerituks mõiste „asukoha munitsipaalkoolide keskmine tegevuskulu“. Praegu on tegemist näitajaga, mille arvutamise alused pole lõpuni avalikud ja mille suurus on seetõttu manipuleeritav.
Kuigi kristlikes erakoolides õpib ka tulevikus vaid väike osa Eesti õpilaskonnast, esindavad sellised koolid ometi otseselt kogukonnaliikmete tahet ehk maksumaksjate hääletamist tegude kaudu ning väärivad asjakohast mõistmist nii riigi- kui kohaliku võimu poolt.

Tarvo-Siilaberg-min-350x350

 

 

 

 

Tarvo Siilaberg,
Eesti Kristlike Erakoolide Liidu juhatuse liige

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)