Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kristlik vanemaharidus – kuidas seda saada ja jagada?

01.04.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Ühiskond

«Terve elu juurde, mida inimesena koos Kristusega elame, kuulub ka pereelu ja selle väärtused,» teab Tanel Ots. Fotol koos tütre Hannamariga. Foto: Juhan Põld

«Kristlastest pere on kõigi nende samade murede ja rõõmude keskel, millega puutuvad kokku teised pered ümberringi. Erinevus seisneb jumalasuhtes, mis annab orientiirid ja varustab jõuga edasi minemiseks ning ühendab pereliikmed omavahel,» ütleb nelja lapse isa, Ida-Harju praost Tanel Ots.
Kristlik pere pole kuidagi paremini kaitstud õnnetuste ja hädade eest, kuid nad ei ole oma tagasilöökidega üksi, teab praost. «Kui mul on tulnud matta mõne mittekristliku pere last, siis mõtlen esimesena, et kuidas küll nii ränka koormat on võimalik kanda, olemata kristlane.»
Tänapäeva elu esitab lapsevanemale suuri nõudmisi paljudes valdkondades: tema ise, paarisuhe, lapsed, kodu, töö, vanemad jpm. Kuidas aga selle kõigega iga päev ladusalt hakkama saada? Kuidas õppida heaks lapsevanemaks olemist?
Tanel Ots tõdeb, et lapsevanema vastutus on väga suur – kasvatada lapsest inimene, kes saab ise endaga hakkama ning võtab vastutuse järgmiste põlvede ees.
«Oleme koos abikaasa Riinaga oma neljanda lapse, pooleteiseaastase Emmi Milda puhul sõnastanud eesmärgi selgemalt kui varem: meile on antud kasvatada tulevane ema ja vanaema. Meie kätte on laps usaldatud väga lühikeseks ajaks, ta ei ole meie oma ning astub varsti ellu, kuid meist oleneb hirmutavalt palju tema kujunemisloos. Neljas käsk, oma isa ja ema austada, jääks poolikuks, kui see kutsuks üksnes üles aupaklikumale käitumisele endast vanemate suhtes või kuulekusele endast kõrgemate all.
Austus eelmiste põlvkondade vastu kutsub meid andma võimalikult palju edasi järeltulevatele põlvedele. Vastutust tunnetame teadmises, et just meie võime vastutustundetute vanematena olla ahela tugevust määravaks nõrgimaks lüliks selles põlvkondade ketis, mis ei lõpe meiega, vaid võib ulatuda kaugele homsesse,» kõneleb pereisa.
Jumala abiga, pere heaks
Tanel Ots märgib, et kristliku vanemahariduse võimalused ja ohud sõltuvad paljuski väärtuste tähtsuse järjekorrast. Prangli koguduse hooldajaõpetajana on ta kuulnud saare mehe usutunnistust, mis ütleb: kolme asja pead sa kartma, Jumalat, oma naist ja merd. Harva, kui nad kõik korraga sinu vastu armulised on, aga kui saaks kordamöödagi…
Kaitseliitlasena on ta kuulnud oma ülemat manitsemas, et ajakasutuses peab ühel malevlasel olema esimesel kohal töö, teisel pere ja alles siis tulevad hobid. Manitsus oli mõeldud selleks, et mehed kõige meeldivama tegevuse pärast, milleks on loomulikult, automaatrelv kaelas ja laiguline vorm seljas, metsas roomamine, ei satuks konflikti tööandja või perekonnaga.
«Kristlik väärtuste skaala lahendab kõigi siin maailmas tähtsamaks pürgivate valdkondade jõukatsumise sellega, et seab esikohale Jumala. See omakorda reastab kõik muu. Järgmisele positsioonile tõstetakse tavaliselt pere ning seejärel töö ja ühiskondlikud kohustused. See, mis annab võimaluse kõige ilusamaks, võib aga ka kadumisel kõik segi paisata. Teame igaüks oma kogemustest, et meie jumalasuhe ei ole iga päev ühtviisi puhas ja vahetu.
Kristliku pereelu suurim võimalus ja suurim oht seisneb Jumala esikohal pidamises, järgmiseks küsimuseks saab Jumala abiga oma tähelepanu jagamine pere, töö, koguduseelu ja ühiskondliku panuse vahel. Erioht varitseb kiriku töötegijat ja vaimulikku, kes hakkab arvama, et tema töö on Jumalaga nii seotud, et ta peab seetõttu perekonnast eespool seisma. Sealt on lühikene samm selleni, et kirikutöö saab ka isiklikust jumalasuhtest kõrgemaks, kuid siis ei ole enam juttugi õigest pereelust ega usuelustki mitte,» arutleb isapuhkusel olev vaimulik.
Ühiskond kasvatab vanema
Sotsiaalministeeriumi perepoliitika juhi Mari Kalkuni sõnul avaldab vanemate harimine mõju pikas perspektiivis. «Oluline on luua emades-isades tunne, et nad saavad ise hakkama. Keegi ei ole lapsevanemaks sündinud, ka neid oskusi-teadmisi on võimalik täiendada. Selle kaudu tekib rahulolu iseenda, paari- ja peresuhetega. See aitab vältida ka sotsiaalsete probleemide süvenemist tulevikus.»
Üldiselt on meie ühiskond alati last väärtustanud, enamik meist on ju armastuse ja hoole sees üles kasvanud, lisab praost Tanel Ots. Erilist heameelt tunneb ta aga sookaaslaste üle.
«Rõõmustav on märgata, et noorte meeste seas on lastega tegelemine järjest enesestmõistetavamaks muutunud. Nägin hiljuti, kuidas üks karmi oleku ja laia kuldse kaelaketiga jõmm teiste omasuguste seas oma varajast seltskonnast lahkumist põhjendas sellega, et tema tütar ei jää õhtul ilma issi musita magama.
Põhjendus, mis veel tema isa põlvkonnas oleks haruldane tundunud, oli nüüd noorte meeste jaoks igati aktsepteeritav. Olen kindel, et see tüdrukutirts, kelle isa õhtuse musi pärast oma BMWga parklast poolelijäänud juttudega sõprade juurest koju kiirustas, on küll üks maailma õnnelikum laps.»

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)