Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlik sotsialism – printsiip või vahelüli?

29.08.2012 | | Rubriik: Arvamus

Juba pikemat aega on mul südamel küsimus, kuidas mõtleb kooliõpetaja nendel teemadel, mis jäävad tema ainest üldse välja või mida ei õpetatagi – ja mis sellegipoolest üldist hariduspilti ning inimsuhteid kujundavad. Sotsiaaldemokraatia ei ole õppeaine, aga ometi kuulub ta meie ellu ka sel juhul, kui me teda ei poolda.
Minnes veelgi konkreetsemaks: kui Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja, sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein läheb tundi, kuidas ta siis hakkab lahendama mitme tundmatuga võrrandit, sest suure osa ta õpilastest moodustavad inimlapsed, kes ei tunne ei evangeelset luterlust ega sotsiaaldemokraatia ajalugugi? Küsida seda temalt endalt on kohatu, sest vastus äsja pakutud küsimusele on isiklik vähemasti seni, kuni ta ei tekita ületamatut vastasseisu.
Lihtsalt ma oletan, et Toomas Jürgenstein ei saa sellest küsimusest mööda vaadata, eriti kuna sotsiaaldemokraatia üks juuri Eestis oli ateism tähenduses «inimene ei tohi vastutust oma tegude eest veeretada Jumala peale, sest see oleks Jumala ohverdamine ja mitte Issandale ohvri toomine».
Konservatiivsuse ajalukku puutub sama küsimus sedavõrd, kuivõrd kristlik sotsialism oli Saksamaal pärast II maailmasõda üheks konservatiivsuse proovikiviks, ja praegu, käesolevate ridade kirjutamise aegu, on see uuesti aktuaalne.

Järjekindlus ja olemise vabadus
Liberaal on väga kerge olla, sest kuigi ka liberaalsusel on oma dogmaatika (vabaturumajandus!), lubab ta käituda enam-vähem nii, nagu parajasti on kasulikum.
Konservatiivsus on seotud küllalt paljude kohustustega (kirikuinimesel konfessionaal­sed ettekirjutused!), mille täitmisest tuleb aru anda kuni karistuse ärakandmiseni.
Kristlik demokraatia, Saksamaa lähiajaloos adenauerlus, on konservatiivne seega juba loomuldasa. Selle üheks tunnuseks on tugev parlamentarism, teiseks sotsiaalne turumajandus ehk vaesuselati tõstmine ülespoole.
Kristlik sotsialism aga ei ole kristliku demokraatia sünonüüm, sest ajalooliselt oli ta hoopiski natsionaalsotsialismi vastand, õigemini selle veriste tagajärgede ületamise ideoloogia selge viitega ristiusule kui teatavale aksioomile (Konrad Adenauer, 1876–1967, oli teatavasti katoliiklane).
Hitlerism lõhestas Saksamaa – nagu ka Euroopa –, Adenauer oli Saksamaa taasühendamise üks esivanemaid. Tal oli tarvis alust, mida mõistaksid võimalikult paljud, kuid mida ei saaks süüdistada apelleerimises ilmeksimatusele ja sellest tulenevale isiklikule kõikelubatavusele autokraatia näol ning lubaduste puistamisele populismi kujul.
Kristlik demokraatia oli seega väljapääs, konservatiivsus hoiak väljapääsu kasutamisel. Asjade nii olles võib kristlikku sotsialismi pidada möönduseks tõsiasjale, et Saksamaa oli olnud ka vasakpoolsuse üks hälle, mille kuritarvitamine pikendas Saksamaa lõhestatust veel kuni 1990. aastate alguseni.
Võib ka teisiti: kristlik sotsialism oli sõjajärgsel Lääne-Saksamaal juba uue põlvkonna mõtlemisviis, mille sisuks oli vabaneda nendest piirangutest, millest hitlerism ei talunud erandeid, ja nendest kokkuhoiunõuetest, mille kirjutas ette kogu riigi iseseisvuse kaotamine lahingusõjas. Ning 1960. aastatel Saksa konservatiivide järjekindlus enam enamikku ei rahuldanudki – nagu ta ei rahulda ka praegu ei Kreeka ega Venemaa suundadel, üldse kõikjal, kus sotsialismi samastatakse kommunismiga.

Võrdsed ja mittevõrdsed
Pärast sõda ja okupatsiooni hakkab ühiskond kihistuma teiselt aluselt kui seni. Kihistutakse sõjaaegse, koguni sõjaeelse pärandi arvelt.
Ses suhtes oli kristlik sotsialism kihistumist pidurdav printsiip, sest ta kohustas mõtlema paljudele, mitte eeskätt enesele. Kirjutan nimme «oli» ja «kohustas», sest nüüdses Eestis ei peeta karistatavaks patuks parlamentarismi või sotsiaaldemokraatia sõimamist rumaluseks ja saamatuseks, andmata endale aru, et parempoolse sotsiaaldemokraatia ning kristliku demokraatia vahele võib teatud tingimustel panna võrdusmärgi.
Nagu teada, on nendest tingimustest kõige tähtsam meie igapäevane leib, järelikult töö, mis selle leiva annab. Just selles punktis me oleme kõik võrdsed, mida liberaalsus tunnistab väga vastumeelselt.

 

 

 

 
Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)