Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlik kunst pühakojas – poolt või vastu?

11.03.2020 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Kas kristliku koguduse ellu peaksid kuuluma pühapildid ja -kujud või mitte? See küsimus on kõlanud läbi kogu kiriku ajaloo. 

Vanas Testamendis öeldakse: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal …“ (2Ms 20:4–5) Sellele Piibli kirjakohale toetuvad need kristlased, kes välistavad koguduse kojas igasuguse kristliku kunsti ja sümboolika. Nad usuvad, et vastupidine oleks ebajumalate kummardamine ja Jumala seaduse rikkumine.

Samas andis Jumal Iisraeli rahvale käsu kaunistada püha seaduselaegas kahe kullatud inglikujuga (2Ms 25:18–20). Teisal, et päästa rahvast madude surmavast mürgist, tuli Moosesel valmistada vaskmadu ja asetada see ridva otsa. Igaüks, kes vaatas mao kuju, jäi elama (4Ms 21:8–9). Teame, et Jeesus ise nägi tolles vaskmaos Kolgata risti eelkuju, millel sureb Jumala Poeg – nii et „igaühel kes usub, oleks temas igavene elu“ (Jh 3:14–15). Rist kui nähtav ja käega katsutav märk iseloomustab kristlikku usku tänini. Sellele vaatab ja selle ette kummardub suur osa ristirahvast. 

Kristlikku kunsti ja sümboolikat kasutasid juba esimeste sajandite usklikud. Esimese aastatuhande teises pooles aga puhkes kirikumaailmas terav konflikt piltide pooldajate ja põlgajate vahel. Toimusid massilised pildirüüsted, mida nimetatakse ka ikonoklasmiks (kreeka eikōn ’kuju, pilt’ + klaō ’purustama’). Vastukaaluks kogunes 787. aastal üldkiriklik II Nikaia kirikukogu, kus kinnitati, et kristlik kunst ja sümboolika on õigustatud. Põhjendused olid ja on tänagi üldjoontes järgmised. 

Vanas Testamendis polnud keegi Jumalat näinud. Kuid Uues Testamendis ütleb Jeesus: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9). Just Jumala lihakssaamine Kristuses, inimkujul meie juurde tulemine ja meie keskel elamine on kristliku kunsti nurgakivi. Kui Kristus on ühtaegu Jumal ja inimene, siis tohib teda kujutada, sest inimese üks omadusi on olla kujutatav. Samas antakse endale aru, et ükski Jeesuse kujutis pole tema ise, vaid üksnes osutab temale. Seetõttu pühapilte küll austatakse, kuid ei teenita iialgi nii nagu kolm­ainu Jumalat ennast.

Ent milline on luterlik arusaam? Ka 16. sajandi reformatsiooni käigus rüüstati pilte ja hävitati pühakujusid. Martin Luther, kes kritiseeris küll kristliku kunsti liialdatud kummardamist ja sellega kaasnenud ebausku, mõistis ikonoklasmi ometigi hukka. Aja jooksul kujunes nii, et luterlik kirik jäi seisma pilte täiesti eitava kalvinismi ja neile suurt tähelepanu pöörava katoliikluse vahele. 

Luterlus näeb kristlikus kunstis eelkõige õpetuslikku ja usuelu toetavat ülesannet. Pildid ja kujud jutustavad Jeesuse elust ning tuletavad meelde teisigi Piibli keskseid sündmusi. Eriti tähtsaks osutus visuaalne kuulutus ajal, mil suur osa koguduseliikmeid ei osanud lugeda. Kirikus laotus nende ees lahti otsekui värviline pildipiibel, millele sai alati osutada usutõdede selgitamisel või usu kinnitamisel. 

Käies erinevates luterlikes kirikutes, hakkab silma, et sealne kirikukunst keskendub Kristusele. Altariseinte lemmikteemadeks on püha õhtusöömaaeg, Kristuse surm ristil ja tema ülestõusmine. Sellega sobib hästi luterlik põhimõte: üksnes Kristus, üksnes pühakiri, üksnes usk, üksnes arm!

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kristlasel pole põhjust põlata sellist kristlikku kunsti ja sümboolikat, mis annab edasi Jumala Sõna selge kuulutuse. Kristlik usk haarab endasse kogu inimese terviku, kõik meie meeled. Tunnistasid ju ka apostlid Peetrus ja Johannes: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud!“ (Ap 4:20). Või teisal: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast“ (1Jh 1:1). 

Marek Roots,

vaimulik

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)