Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kristlik hingehoid ja ilukirjandus

23.04.2014 | | Rubriik: Kultuurielu

KaaridMinu hiljuti ilmunud romaan «Käärid» on kutseliste hingehoidjate seas tekitanud parajat paanikat: nende hingehoiuseansid polevat hoopiski sellised, nagu mina oma 15 loos kirjeldan või jutustan. Kas siis peab olema nii nagu elus?
Ilukirjanduses on autorile lubatud kõik, mis aitab tal realiseerida oma kunstilisi ja ideelisi taotlusi. Belletristikas (sinna kuuluvad ka muinasjutud) ei pea autor arvestama, kas elus on nii või naa. Elutõele peavad vastama dokumentaalteosed ja -filmid, ilukirjandus võib olla ka puhas fantaasia vili.
«Kääride» peategelane Kätlin on saanud kristliku hingehoidja kutse ja sooviks oma töös teha kõike nii, nagu talle koolis õpetati. Paraku lükatakse tema õilis püüd sageli resoluutselt tagasi: «Jumala eest, palun ilma jumalata.» Klient on ju kuningas ja Kätlin peab mängima tema taktikepi järgi.
Romaanis tulevad hingehoidjalt abi saama või temaga ka lihtsalt lobisema väiksema või suurema kiiksuga inimesed – enamjaolt Kätlinist vanemad. Need inimesed on valdavalt oma eluga puntras ja loodavad saada mingit hingeabi. Peaasi, et ei peaks maksma nagu võib-olla psühholoogile või psühhiaatrile. Ja muidugi, et keegi neid lõpuni ära kuulaks – olgu sellest siis kasu või mitte.
Kui oleksin pannud täpselt kirja ühe hingehoiuseansi, nagu see elus tavaliselt aset leiab, tulnuks sellest nii igav lugu, mida keegi ei loeks. Seepärast möllavadki minu romaanis kired, jooksevad pisarad, põrkuvad erinevate inimeste arusaamad, pihitakse ja valetatakse, pillutakse pudeleid ja kistakse end alasti. Lühidalt: romaanis «Käärid» pulbitseb elu kogu oma üüratus mitmepalgelisuses: hingehoidja siiras õilsuses ning klientide alandlikkuses, ootamatus siiruses või uskumatus närususes. On, mille üle mõelda, mida kiita või laita.
Mu senised lugejad on tunnistanud, et teksti haaravus sundis neid ühe hooga raamatu lõpuni lugema. Tark lugeja taipab sedagi, et pealkiri «Käärid» ei tähenda lihtsalt üht lõikeriista, vaid on kogu teose põhikujund. Aga mida need käärid siis sümboliseerivad? Ja mida tähendavad need igerikud või kummalised käärid esikaanel? Kuidas on need seotud teose põhiideega? Kes seda mõistab, on arukas lugeja, keda ma siinkohal ette tänan.
Toom Õunapuu

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)