Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlik Euroopa ja Euroopa Liit

18.08.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Käesoleva aasta suvel (28.07.-02.08.) toimus juba 58. korda Danzigist (praegu Gdansk) II maailmasõja aegu lahkuma sunnitud katoliiklaste kohtumine Lääne-Saksamaal Westfalenis Borkeni linnas veega täidetud vallikraavidega ümbritsetud kindluses, mis kannab nime Burg Gemen. Seekord arutleti Euroopa Liiduga seotud küsimusi pärast selle laienemist itta.
Üllatuseks asusime looduslikult kaunis metsarikkas paigas. Teiseks üllatuseks oli aga, kui kindel paistab olevat läänlaste otsus maha raiuda vanad ja kõdunema hakanud puud. Mõtlen piltlikult neid alustalasid, millel on senini püsinud kirik Lääne-Euroopas.
Kas Euroopa Liidu konstitutsioonis on vaja märkida Jumalat ja kristlust? Ei, vastas paater Diethard Zils Brüsselist, enamus dominiiklaste ordust on siin eitaval seisukohal. Piisab, kui on nimetatud austust religioossete traditsioonide vastu ja igaüks teab, et Euroopa on olnud valdavalt kristlik. Minu kartusele, et selline hoiak võib tuua kiriklike suurstruktuuride lõpu Euroopas, vastas dominikaanipaater, et hävigu institutsioonid, kuid poliitiliste (surve)vahendite kasutamine ei ole õigustatud, et kompenseerida oma võimetust esitada kristlust veenvalt rahulikul ja demokraatlikul teel.
Võiks seega küsida, kas täielik valikuvabadus ja demokraatia tähendab kristliku Euroopa lõppu? Senini on ju kristlust hoitud ja kehtestatud Lääne-Euroopas (ja Ida-Euroopas tõrjutud) poliitiliste vahenditega, nüüd aga ei paista Euroopa enam hoolivat kiriklike institutsioonide säilimisest. Edasi meenub kartus, et kas demokraatia üldse sobib kirikuga? Siis peaks ju järeldama, et ka Jumal on demokraatlikult valitav ja tagandatav. Umbes nii, et täna valime Jumalaks Jumala ja homme kellegi teise.
Siiski pole selline väide päris õige. Ka demokraatlikus maailmas on asju, mida ei otsustata hääletamisega. Nii nagu loodusseaduste kehtivus ei sõltu meist, pole meie võimuses Jumalat ametisse panna või tagandada.
Kuid kõik inimlik nii riigis kui ka kirikus on muudetav demokraatlikult. Peale jäävad vaidlustes enamasti (ja viimselt) need, kes on kõige sarnasemad oma kaasajale. Seepärast ongi demokraatlikud protsessid üldiselt läbi löönud.
Taas võib mõni küsida, kuhu jääb siis kirik kui Kristuse kuningriik? Paraku ei muuda sõnad midagi. Nagu kuulsin tollelt samalt paater Zilsilt kevadel Bambergis, laulavad araabia keelt kõnelevad katoliiklastest maltalased enesestmõistetavalt kiitust Allahile (see tähendab lihtsalt Jumalat). Jeesus on neile aga Sultan (araabia keeles «Issand, Valitseja», Maarja vastavalt Sultana), kes tuleb aegade lõpul oma sultanaadis – ja kelle poole pöördutakse Meie Isa palves: sinu sultanaat tulgu!
See tähendab, et ühiskondlik sõnavara ja struktuur on mõjutanud kiriku sõnavara ja struktuuri: antiiki peegeldab piiskoplik monarhia, keskaega paavstlik kirikuriik, uusaega kodanlik riigikirik, uusimat aega demokraatlik vabakirik – Kristus on aga kõigil juhul Issand, Sultan ja Kuningas.
Kindlasti ei ole ja küllap ka ei tule enam klassikalist kristlikku Euroopat, sest euroliidus eksisteerivad erinevad religioossed traditsioonid kõrvuti, mis nõuab avatust ja sallivust. Fossiilsetena hüljatakse kõik reþiimid (riiklikud ja kiriklikud), mille kaudu teostatakse, toetatakse või õigustatakse sundi ja vägivalda. Mulle isiklikult pole küsimuseks, kas ma kõigega nõustun, sest see, mis sündima peab, sünnib niikuinii. Ainsaks küsimuseks on mulle jäänud, millise piirini võin anda toimuvale oma allkirja.
Küllap need inimesed, kes pole veel kaotanud kontakti loodusega, teavad, kui valus võib olla kogemus mõne vana armsa puu langemisest. Aga ometi ajab Issanda viinapuu uusi võrseid, ka põhjamaiste taimede kujul, kelle keskel võime endiselt elada, olles üks nende seast.

Arne Hiob, assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)