Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kristlik eestikeelne tekst on eestluse allikas

20.03.2013 | | Rubriik: Kultuurielu

«Kristlik paradigma» on sõnapaar, millega seoses on enim põhjust rääkida toomasliivilikust eesti kirjandusloost, ütleb Elo Lindsalu, kirjandusteadlase Toomas Liivi artiklikogumiku «Tekst teeb oma töö» koostaja.

Toomas Liivile (1946–2009) võivad eesti kirjanduse lugemuses konkurentsi pakkuda ilmselt üksikud. Ta on vaadelnud laulu- ja proosateksti rolli eestluse kujundajana ja hoidjana esimestest kirjalikest allikatest kuni tekstideni oma kaasajas, aastani 2009.
Üks teemadest, mis teda huvitas, oli eesti kirjanduse kui tekstikogumi päritolu ning selle tähendus meie rahvuse kujunemisele. Liiv on mitmel puhul jõudnud järeldusele, et nimelt vaimulik kirjasõna – Piibel, katekismus ja lauluraamat – olid ja on ikka eestluse vundamendiks.
Artikkel «Eesti kirjanduse kristlik dimensioon» on siin oluliseks teeviidaks. Liiv toob esile kristliku temaatika telje paljude Eesti kirjanike loomingus, kes üldiselt selle põhitunnusega määratletud ega üldtuntud pole. Võtkem näited: Oskar Luts, Anton Hansen Tammsaare, end ateistiks pidanud Eduard Vilde ja Juhan Smuul. Mõistagi pagulased, nagu Karl Ristikivi ja Ain Kalmus. Luuletajate vaatlused on Liivil veel omaette alateema, ju isegi oli ta loomelaadilt enam poeet kui teadlane.

Mis oli Kalevi poja nimi?
Vaimukalt põrmustab Liiv tekstikriitiliste ja kirjanduslooliste relvadega kooliprogrammi-iidoli (hüüd)nimega Kalevipoeg.
Ta kirjutab: ««Kalevipoeg» kui estofiilse maailma metatekst kätkeb endas tegelikult mitut probleemi. Tekstina ei anna mitte ükski kordustrükk peale kõige esimese, 1862 Kuopios ilmunu, edasi Kreutzwaldi algteksti.» Veel. Luulelisuse eesmärgil on Kreutzwald loonud arhailise rahvaluule eeskujul hulganisti liigvohavaid tuletuslikke sõnu, isegi värdvorme (Juhan Peegel (TKV I)), liiasusi järgsilpide täishäälikute valekasutuses.
Liiv juhib tähelepanu, et eepose peategelasel puudub nimi üldse – Kalevi-nimelisest isast on juttu, kuid mis siis ikkagi oli Kalevi poja, meie heerose nimi? See paraku ei selgu, poeg jääbki ainult isa kaudu määratletuks. Kui peategelane tõesti on mõeldud rahva võrdkujuna, siis toob T. Liiv välja terve rea infantiilseid käitumisjooni ja küsib: kas meie rahvas ongi niisuguse iseloomuga?
Kalevipoja toimetamisi jälgides võib tõega küsida, kas ta peale ühe tujuka žesti – siilile kasuka andmise – veel midagi mõistlikku tegi.
Ja kui eepose lõpul öeldakse: «Küll siis Kalev jõuab koju …, siis peab jälle küsima, kes õigupoolest koju jõuab. Kas mõõka kriminogeenselt käsitlenud (ja muidki vastutustundetuid tempe teinud) poeg või tuleb hoopis tema isa poja tehtud pahandusi heastama? Liiv jõuab (võibolla küll meelevaldse!) järelduseni, et Kreutzwaldi käsitluses on eestlased üldse soomlastelt laenatud rahvus. Igatahes midagi head sellest ei kuma, kui klassik saatis Kalevipoja asja lõpetuseks põrgusse, arvab ta.

Koor-koguduse laul tipneb laulupeoga
Eesti kirjanduse arengu usulist telge avades tsiteerib Toomas Liiv G. Suitsu: «Eesti keeles kirjapandu – see algas ristitähe all. Sai alguse muulasmurrakulisest misjonitegevusest meie maal, võõraste vallutajate ja asunikkude propagandast.»
Liiv kinnitab, et just too muulasmurrakuline eesti kirikukirjandus tekitaski eesti rahvuse ja just trükis salvestatud eestikeelsus genereeris eestlased ja genereerib praegugi eestlasi nii sotsiaalselt kui poliitiliselt, kultuuritasandist rääkimata. Järeldub, et «Martin Luther tekitas eestikeelsuse kui salvestatuses/kirjutatuses sotsiaalselt/demograafiliselt semantiseeriva mehhanismi».
Närides end läbi professori võõrkeelseist lauseist, jääb kõlama mõte: eestikeelset teksti luues loome ja (taas)loome eestlust. Kuni loome teksti, mida ka loetakse, oleme olemas.
Siia juurde küsib T. Liiv, kuidas on eestikeelne lauluraamatutekst mõjutanud/kujundanud eestlust, eestikeelset identiteeti, isegi eesti omariiklust ja iseseisvust. Ta kirjutab: laulva koguduse fenomeni mõistet esile tuues võib eestlust vaadelda veel kui koor-kogudust, mis oma teoloogiliste lauludega on juba rohkem kui sada aastat kulmineerunud laulupeos kui koguduselaulus. Mõtte eo on ta leidnud taas G. Suitsult, kes on kasutanud sõnaühendit «luterlik lauluteoloogia».
Juune Holvandus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)