Kristlaste nägemus ühiskonnast
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 4. september 2002 Nr 32 /
Res Publica juurde taasloodi moraalse järjepidevuse alusel ristiinimeste ühendus Kristlik Liit (KL). Vahepeal tegevuse lõpetanud Eesti Kristlik Liit loodi 1988. aastal.
Kristliku Liidu asutamiskogunemisel räägiti kristlik-demokraatlikest väärtustest (õiglus, solidaarsus, hoolitsus, ligimesearmastus), kuid ebaselgeks jäi, kas Kristlik Liit on kristlik-demokraatlik ühendus.
Kristlik demokraatia on olnud kiriku kompromissiks kaasaja maailmaga Lääne-Euroopa poliitikas pärast Teist maailmasõda. Kristlik demokraatia ei ole esmajoones kiriku huvide esindaja, vaid on märksa laiem, ajaloolisele kultuuripärandile, traditsioonidele ja kristlusest lähtunud üldistele põhimõtetele rajanev poliitiline ideoloogia.
Võibolla on taasloodud liit kristlik-demokraatlik ühendus ega peagi kiriku huve rõhutatult esmaseks. Kuid nii on väga raske seletada visiooni inimlikust ühiskonnast, mille keskmes on kirik (selline mõte on kirjas liidu kodukorras). Ka ei maini Kristliku Liidu manifest ega kodukord kristlikku demokraatiat.
Eesti kirikutel on kümnekonna aasta jooksul välja kujunenud teatud kanalid oma huvide esindamisel ühiskonnas: näiteks Eesti Kirikute Nõukogu ning valitsuse ja EELK ühiskomisjonid. Mõlema eelduseks on kiriku (kui institutsiooni) neutraalsus parteipoliitika suhtes.
Toetus ühele erakonnale või poliitilisele ühendusele tähendaks taktikalist muutust kiriku huvide esindamise viisis. Kas esindab Kristlik Liit lihtsalt kiriku huve paralleelselt seni olemasolevatele kanalitele või ajab poliitilise ühendusena siiski oma asja, mis vaid paiguti langeb kokku kiriku huvidega?
Kristlik Liit soovib esindada Eesti kristlaskonna huve (manifestis on öeldud, et «peame oluliseks teadvustada ligi neljandiku konfessiooni kuuluva eestimaalase tahet»). Kuid igas erakonnas on kristlasi või vaimulikke. Poliitilist identiteeti andvaks eristusjooneks ei näi Eestis olevat usuline versus sekulaarne nägemus ühiskonnast, vaid pigem erinevused sotsiaal-majanduslikes eelistustes.
Kõike arvestades nõuab reaalsuse muutmine ideaali suunas tõelist pingutust. Kiriku toomine ühiskonna keskmesse eeldab vaimulike osalust Kristliku Liidu tegevuses, vaimulikud on aga ilmikutest rohkem seotud kiriku kui institutsiooniga, mis omakorda eelistab muid kanaleid oma huvide esindamisel.
Et KL võiks jõuda seisukohtade ja visioonini, mis ei ühendaks neljakümmend ega neljasada inimest, vaid kogu Eesti kristlaskonda, tuleks võibolla järgida Res Publica eeskuju. Kujunesid ju nii erakonna seisukohad kui ka kaasamõtlejate ja -tegijate hulk alles kauakestnud arutelude käigus.
Alar Kilp
