Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristlast juhib omakasupüüdmatu armastus

30.09.2015 | | Rubriik: Jutlus

Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: «Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla», nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» (Jh 13:31–35)

Igasugusest armastusest rääkides on tegemist kindlasti äärmiselt avara ja laialdase teemaga ning tõlgendusvõimalusi oleks siinkohal lõputult. Erinevaid määratlusi, definitsioone ja liigitusi on palju. Kitsamas mõttes võiks see kirjakoht olla jätkuks teemale Jeesuse ülesandest, milleks ta maailma tuli. «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3:16).
Inimlikult mõeldes tekib küsimus, kuidas seda armastamist käsu korras teha saakski. Tõenäoliselt peaks olema see armastus eelkõige midagi sundimatut, loomulikku. Tulenema ja avalduma kuidagi meie seest ja siis kiirgama meist väljapoole. Sel juhul ei peagi seda käskima. See toimib otsekui iseenesest, sõltumata käsust või tahtmisest. Või siis jällegi iseloomustab see meie pühendumist läbi erinevate suhete inimestega või asjadega, kes ja mis on meie jaoks olulised. Pühendunud kristlast peaks iseloomustama ja juhtima eelkõige omakasupüüdmatu armastus. Seeläbi õpime tundma Jumalat ja iseendid, teisi inimesi enda ümber, maailma ja meid endid selles. Paraku küll kipuvad viimasel ajal arusaamad ja tõlgendused elust ning maailmast minema kohati kuidagi liiga suhteliseks. Ent kui kaugele me oma tõlgendustega lõpuks läheme?
Vaadakem siinkohal veel Jeesust. Teame, et need kirjakohas kirjeldatud sündmused arenevad siis, kui Juudas Jeesuse ära annab. Ta teab ka juba ette, et Peetrus ta ära salgab. Ometi annab Jeesus suunised toimimaks edasi siis, kui teda enam jüngritega koos pole. Võib ju küsida, kas Jeesusel oli oma jüngreid lihtne armastada. Ikka ja jälle näeme, kuidas temagi kannatus proovile pandi: jüngrite uskmatus, usaldamatus, nende erinevad iseloomud, temperamenditüübid, tujud ja kapriisid – võime vaid oletada. Aga tegelikult peame möönma, et oleme inimestena kõigi oma konarustega täpselt samasugused.
Muidugi kui enda ümber vaadata, siis tänapäeva üsna jõhkras maailmas võib kõlada see armastuse sõnum natuke jõuetult, liiga pehmelt, pisut naiivselt või jääb suuremate, negatiivsete ilmingute varju. Liiga palju armastust kipub läägeks minema, seepärast on vaja peale armastuse ka julgust ja vaprust. Muidu ei pruugi armastus püsima jääda. Oskame küll ilusaid sõnu teha ja küsimusi esitada, ent teame, kuhu liigne enesearmastus välja võib viia: eneseimetluse, ahnuse, kõrkuse ja pahatahtlikkuseni teiste suhtes. Isekate soovide ja tahtmiste saavutamiseni teiste arvelt. Eks neidki asju peame Jumala ees läbi kaaluma. Andku Jumal ise meile selles mõistmist.
Nagu ikka erinevate asjade ja nähtuste puhul on neid mõjutavaid tegureid nii väliseid kui sisemisi. Julgust ja otsustavust on vaja meie sisemise pahelisusega võitlemisel ja sellele vastu astumisel. Enamasti on lihtsam väliseid asjaolusid süüdistada. Tõenäoliselt kehtib ka vastupidine – kui meie tegemised ei oleks armastusest ja hoolivusest kantud, juhul kui seal poleks killukestki armastust, empaatiavõimet, siis oleksidki need pelgalt järjekordsed tüütud asjatoimetused, tülikad argikohustused, ja pealiskaudsed inimsuhted, millega on tarvis tegelda, kuid millel pole olulisemat täiendust meie elule. Tõenäoliselt midagi sarnast väljendab ka apostel Paulus 1Kr 13:1.
Tihti on kristlased tuntud just eelkõige omavaheliste erimeelsuste tõttu. Jeesuse sõnad peaksid kehtima aga kõigile tema järgijatele. Ja see ei ole lihtne. Mis siis aitaks? Vähem vihkamist ja rohkem armastust? Teame, et päris maailmas asjad nii lihtsalt ka ei käi. Küllap on ikka lihtsam armastada neid, kes meiega sama meelt on … Ent mis kasu me vaid sellest saaksime? Kas suudame sellest kaugemale vaadata ja näha ligimest, kes on loodud Jumala näo järgi?
Eks asju ole mõtet teha ikka sellepärast, et need edeneksid paremuse suunas. Sama peaks kehtima ka meie usuelu kohta. Ikka tuleks püüda leida seda, mis oleks meid ülesehitav. Loodame ja palume seda. Meenutagem veel Jeesuse sõnu ülempreesterlikust palvest Jh 17:26: «Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.» Aamen.
georg.glaase1

 

 

 

 
Georg Glaase,
Laiuse koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)