Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristlase ike pole enam muu kui armastus

02.09.2015 | | Rubriik: Jutlus

Mt 11:25–30
Tänane kirjakoht seisab keset lugusid, mis räägivad sellest, kuidas Jeesus läkitab oma jüngreid tegema neid tegusid ja sõnu, mida Jeesus ise teeb (vt Mt 10:1). Markuse evangeeliumi peatükid 10–12 näitavad, milliste raskuste ja väljakutsetega jüngrid ja ka kirik võitlema peavad.
Jeesus toonitab, et Jumala riik toob maailma midagi uut; midagi, mis muudab vanu arusaamu – olgu selleks kas või 12 apostli ametisseseadmine uue Jumala rahva «hõimude» esindajatena, vaidlused variseride ja traditsionaalse juutluse esindajatega, suhe Ristija Johannese ja tema jüngritega.
Isegi pere kui ühiskonna tuum on selles kontekstis kaks korda teemaks: Mt 10:34–39 ja 12:46–50, kus Jeesus ütleb, et tema tõelised ema ja vennad on need, kes teevad tema taevase Isa tahtmist.
See on märkimisväärne, et just samal päeval, kui Tallinnas toimub Eesti taaspühitsemine Maarjale, leiame need tekstid meie jutluseteksti lähedusest! Matteuse evangeeliumi nimetatud kolm peatükki räägivad igatahes vastandumisest sellele, mille Jeesus leiab eest oma kaasmaalaste usus ja kultuses, kuna palju selles takistab Jumala riigi kasvamist.
Kristlus ei ole alati ja igas küsimuses «traditsiooniline», vaid siin toonitatakse just seda uut, mida Jeesus toob. Uus on see, mida Jeesus ütleb kohe jutluseteksti alguses: ta kiidab Jumalat, et just väetitele ilmutas Jumal oma riiki ja seda saladust, kes Jeesus tegelikult on. Skandaalne sõnum tol ajal!
Mitte targad, mitte suurkujud pole need, kes esmajärjekorras Jumala riigist osa saavad. Mitte ühiskonna mõjuagendid pole need, kelle juurde Jeesus tuleb, vaid ta tuleb nende juurde, kes on tollases ühiskonnas vähemad: lapsed, naised, üksikud, õnnetud, haiged, patustajad (1Kr 1:18–29).
Kes on meie kõige väiksemad vennad ja õed (Mt 25:45)? Kellest peame ennast kui just mitte targemaks, siis tublimaks? Kas meie jüngritena saame veel aru, kui suur Jumala arm on see, et just meie saame Kristust tundma? Kas otsime ja armastame, ka kogudustena, just neid, kes on väetid? Sellest saladusest, et Jeesus ja tema Isa on üks (Jh 10:30), saavad eelkõige need aru, kes on aru saanud, et nende endi võimalused ja võimed on otsas. Ilma Jeesuseta ei ole võimalik Jumalat kui Isa tundma saada (Jh 14:6).
Mis oleks siis alternatiiv? Millist Jumalat tuntakse ilma Jeesuseta? Näiteks mõistmatut ja halastamatut Jumalat, kes meile vaid haiget teeb; verejanulist türanni või kuiva seaduseandjat; kellasseppa, kes on oma maailmast juba ammu taganenud ja selle omaette tiksuma jätnud; inimeste väljamõeldud Jumalat.
Jeesus näitab meile, kes Jumal tegelikult on: tema (ja tema läbi ka meie) armastav Isa, kes ei lükka tagasi tema juurde tulijat (Lk 15:11–32); annab hingamist teda appi hüüdjale; väetile ja jõuetule, kes ei jaksa enam!
Jeesus näitab meile Jumal-Isa, ja Jumal-Isa näitab meile, kes Jeesus on. Oma Püha Vaimu kaudu tõmbab Jumal meid niiviisi endale ligi. Kristlased on need, kelle silme ette on maalitud Kristus (Gl 3:1), kes usuvad, et see on Jumal ise. Jumal ilmutab inimestele, kes Jeesus on ja mida ta teeb: Jeesus kutsub enda juurde kõik, kes on vaevatud ja koormatud. See on puhas evangeelium, rõõmusõnum! Mind pole kutsutud mitte minu hiilguses või tubliduse pärast, vaid minu abituses.
Jeesuse ike on kerge, temalt õppida on lihtne. Sest tema õpetus on armastada – Jumalat ja oma ligimest. Mitte mingeid raskeid reegleid, palvetehnikaid või kultuslikke ja eetilisi ettekirjutusi. Lõpuks saame hingata ja Jeesuselt õppida: Isa armastab teid ja mina armastan teid, siis armastage üksteist! Armastus Jumala ja ligimese vastu on tema õpetus ja ike (Mt 22:40).
Ikked polnud toona mõeldud üksnes põllutööks, vaid olid olemas ka ilusad ja raskelt ehitud ikked. Ikke suurus näitas loomaomaniku jõukust ja kultuslikus kontekstis ka tema vagadust: ohvriloomad viidi niimoodi ehitult templisse. Suur ike tähendas jõukat ja vaga omanikku. Jeesus on teistmoodi. Tema Isa on teistmoodi. Jeesus kandis meie ikke, meie risti, ja tõi ennast ohvriks (Js 53). Nüüd oleme meie vabad!
Kristlase ike pole enam muu kui armastus. Tema ohver Jumalale on tänu ja kiitus ja osadus. Tänu kõigi nende heategude eest, mis Jumal on meile teinud. Et me oleme vabastatud, armastatud, vastu võetud kui lapsed, et meil on suhe Jumalaga ja et meil on hingamist. Et me ei pea võõraste nn jumalate rasket iket kandma (Gl 5:1). Et Jumal kingib meile jaksu selleks, mida meil on tarvis teha.
Tulgem siis Jeesuse juurde. Ka täna, ka uuesti! Toome tema ette oma raskused ning usaldame, et ta meid kuuleb ja meie raskused kannab. Aamen.
Burghardt,Matthias

 

 

 

 
Arnd Matthias Burghardt,
Saksa Lunastaja koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)