Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kristlase elamise rütmi kroon

04.04.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Fragment Johann Köleri kutsuvat Kristust kujutavalt freskotehnikas altarimaalilt Tallinna Kaarli kirikus.  Foto: Arho Tuhkru
Küllap oleme kõik kogenud, et meie elu raamistab kalendriline rütm. Seda võib tunnetada iganädalase tööga seoses, näiteks on pisut iselaadne tunne reede õhtul, kui töönädal on lõppenud, või siis pühapäeva õhtupoolikul, kui mõte vägisi uue töönädala radadele lipsab.
Säärase rütmi osad võivad olla veel mõne nädalapäeva õhtule sätitud sporditreening, rahvatantsuansambli või laulukooriga harjutustunnis osalemine, õhtune jalutuskäik ning kindlasti ka pühapäevane jumalateenistus. Traditsioonilistes ühiskondades oli usuline rütm inimesse sügavalt juurdunud ja selle vastu eksimist peeti häbiväärseks.
Mälestamisväärse näite võib tuua soome kirjaniku Aleksis Kivi umbes sada nelikümmend aastat tagasi ilmunud raamatust «Seitse venda». Vennastel oli metsakolkas elades päevade lugemine sassi läinud, nad tulid esmaspäeval külasse sooviga minna kirikusse. Sellest eksitusest sündis alguses kibedat pilget ning seejärel kohutav lööming kirikuküla poistega.  
Nädalate ja kuude kaupa kulgevat kalendrilist rütmi liigendavad omakorda mitmesugused pühad ja tähtpäevad. Mulle on alati tähtpäevade hulgas tundunud kuidagi eriliselt huvitavad liikuvad pühad, mille kuupäevad erinevatel aastatel ei kattu.
Lapsepõlves suurendas salapära veel asjaolu, et need pühad ei langenud tavaliselt luterlikes ja õigeusu kirikutes ühele ajale. See omadus tegi need müstilisel kombel elavaks ning sundis nende sõnumit ikka ja jälle enese jaoks läbi mõtlema. Kahlemata on niisugused ka käesoleva nädala lõpus algavad ülestõusmispühad.
Mulle tundub, et eriliselt annab tuntud, kuid alati dünaamiline ja uuenev usuliste pühade rütm jõudu inimestele, kui nad asuvad ekstreemsetes oludes. Ka nende pühade sõnum ilmneb siis iseäranis kirkalt.
Legendaarne vaimulik ja õppejõud Elmar Salumaa kirjeldab oma mälestusteraamatus «Tiib pandud aastaile õlale» ülestõusmispühi 1946. aastal Tartu vanglas kohtuotsust oodates. Vangikambris jagas ta oma kaaslastele jumalasõna, mille keskmes oli järgmine mõte:
«Seal, kus meie tundmine asetab punkti, sealt läheb taevase teejuhi rada edasi, seal algab Tema plaani järgi tõeline elu ise. Ja see väljavaade ütleb meile täna ning siin, alati ja kõigile: surm on võidetud ja tõeline elu on päästetud! Kõik meie inimlik miks ja kuidas on siin tühine ning mõttetu – Jumal oma tegudeks ei küsi meilt nõu. Just seda usku on meile vaja, see ei lase meil uppuda lootusetusse ega elada nii, nagu oleks juba homme kõik otsas. Selline võiduteadvus on kristliku elukäsitluse ja ellusuhtumise põhialus. See on paradokslik võit kaotuses!»
Elmar Salumaa sõnad sisaldavad ka praegu kamaluga aktuaalseid momente. Näiteks võib kergesti tajuda, kui harva mõistetakse, et just nimelt kaotuses võib tegelikult sisalduda võidu võti. Võib ju iga päev näha, kuidas puine, külm ja igavapoolne võitjamentaliteet surub vaikselt välja altruistlikku ja hoolitsevat lähenemist ühiskonnale ja ligimesele.
Sellel on tõsised tagajärjed, näiteks hiljutised andmed vaesuse piiril elavatest eesti lastest on šokeerivad. Niisama võib meie ühiskonnas tunda puudust kaotusi mitte kartva võiduteadvusega kaasnevast puhtast rõõmust, mida saaks kaasinimestega jagada. 
Kindlasti kaasneb ülestõusmispühade sõnumiga mitmeid praktilisi nõuandeid igapäevaeluks, mitmeid traditsioone, ka teooriaid Kristuse kohta. Siiski tuleks silmas pidada, et ülestõusmispühad on kristlase elamise rütmi kroon. Selles sündmuses kontsentreerub kogu kristluse sõnum, kus teooriad, seletused ja nõuanded jäävad tahes-tahtmata teisejärgulisteks. Hästi võtab ülestõusmispühade sõnumi kokku Clive S. Lewis oma legendaarses raamatus «Lihtsalt kristlus»:  
«Alles hiljem ma mõistsin, et kristlus pole mitte üks või teine teooria. Kristliku usu tuum on selles, et Kristuse surm on taastanud meie õige vahekorra Jumalaga ja võimaldanud meil alustada otsast peale /../Võime muidugi küsida, et mis kasu on millestki, mida me ei suuda mõista. Vastus on lihtne. Inimene võib süüa, mõistmata, kuidas üks või teine toiduaine talle mõjub. Inimene võib vastu võtta lunastuse, teadmata täpselt, kuidas see toimub. Vähemalt ei saa ta seda teada enne vastuvõtmist.»

Toomas Jürgenstein
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)