Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kristlane kuulutab seda, mis ta on

29.05.2002 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel on poole oma elutööst teinud aednik-traktoristina. Ta ordineeriti diakoniks aastal 1992 ja kirikuõpetajaks aastal 1998, kuid kirikuelus on ta olnud aktiivne juba pöördumisest saadik – ta on laulnud kirikukooris, täitnud organisti kohustusi ning olnud aktiivne noortetöös.
Kuidas kuulutada jumalasõna tänases Eestis? Sõnum peaks olema sama mis kaks tuhat aastat tagasi, kuid viimaste aastatega on elu suuresti muutunud…

Inimeste elu on muutunud väliselt. Näiteks elab tänapäeval palju rohkem inimesi linnades ja materiaalse elu kvaliteet on hoopis teine. Aga usun, et inimese ja Jumala vahelised probleemid ei ole aja jooksul muutunud. Ajatud on küsimused, kuidas leiame Jumala ja Jumala tahte, kuidas sellele vastavalt elada oskame või elada ei taha.
Piibli ajal oli rohkem klassikalist ebajumalateenimist – jumalusi ja templeid oli väga palju. Probleem, kuidas leida õiget jumalat, oli tol ajal teistsugune.
Tänapäeval ei ole niisuguste nimedega ebajumalaid, kuid nende loomus on ikka sama.
Apostel Paulus puutus Ateena linnas kokku küsimusega, et jumalakartust ja jumalate teenimist on palju, kuid tõelist Jumalat ei tunta, ja see probleem on sama ka tänapäeval.
Ka sport püüab tänapäeval täita usu rolli. Spordis on omad rituaalid, pühakirjad, tseremooniad, ülendatud vaimne meeleolu…

On küll. On iidolid, keda kummardatakse ja kelle saavutusi ülistatakse. Ideena see polekski paha, sest sport nõuab kõike, kui tahad palju saavutada. Sport võib ühtepidi olla inimest siduv jõud, sest võtab enesele kogu inimese energia ja aja, teistpidi võiks sport olla eeskujuks selles, kuidas pühenduda suuremale väärtusele kui sport.
Kas evangeeliumi kuulutamist saab teha millegi muu kõrvalt? Mida kuulutamine inimeselt nõuab?

Ajaloos on mitmesuguseid näiteid. Apostel Paulus tegi seda oma igapäevatöö kõrvalt ja on selles mõttes tähelepanuväärne. Paulus tegi oma kätega tööd, et mitte olla kogudustele koormaks ning samal ajal kuulutas evangeeliumi. Näiteid on ka hilisemast ajast.
Võibolla ei ole nii võimekaid inimesi palju, kes seda kõike suudavad ja kellele on antud nii kõrge kutsumus. Mida rohkem energiat läheb ajalikule äraelamisele, seda vähem peaks seda jääma vaimulikule tööle. Kui tõesti jõutakse Jumalani ja Jumalast voolava jõuallikani, siis suudetakse palju rohkem kui tavaliselt.
Vennastekoguduse ärkamise käigus ehitasid palvelad üles inimesed, kes pidid päeval olema mõisatööl ja öösel harima oma põllulappi. Inimese ressursid on suuremad, kui tavaliselt mõtleme. Kui inimene leiab sügava jõuallika, mis tema elukvaliteedi korda teeb, siis lisandub uus jõud, mida me tavaliselt ei tunne, kuid mida tunneb seal, kus hakkab voolama jumalik energia.
Miks ei tule enam inimesed kirikusse nagu sajand tagasi? Hingevaeva ja ebakindlust peaks tänases maailmas olema ju isegi rohkem…

Seda mõjutavad mitu tegurit. Esimesena mainiksin seda, et inimesi on lihtsalt petetud. Oletame näiteks, et ühel inimesel on suur rahapuudus, kusagil eemal aga on pank, kus pakutakse soodsatel tingimustel laenu. Vahepeal aga on sõbrad, kes tõestavad, et sinna panka ei tasu minna, pankurid tahavad inimest röövida ning on täiesti võimatu, et temasugusele inimesele sealt laenu antakse. Kui inimene oma sõpru usub, siis jääb ta ilma abita, kusjuures selles ei ole süüdi pank.
Selle võrdlusega tahan viidata ateismi ajastule ja meie ühiskonnas antud haridusele. Jumal on inimestelt lihtsalt röövitud. Need «sõbrad», kes tahtsid teha inimesi õnnelikuks, rääkisid, et Jumalat pole olemas. Inimestel on eelarvamus ja paljud ei oskagi Jumala poole pöörduda ega oodata, et Jumal on olemas. Nad mõtlevad, et see on paljas ettekujutus. Kui nad julgevad Jumalale mõelda, siis ei oota nad midagi head, sest Jumal on karikatuuride abil muudetud pigem türanniks kui abimeheks.
Teine põhjus on see, et vanasti oli kirik palju rohkem aktsepteeritud organisatsioon kui tänapäeval. Kõik teadsid, et kirik on korralik asi ja seal tuleb vahetevahel käia. Niisugust vajadust tänapäeval ei ole. Kirik ei ole enam kõikehõlmav ühiskonda läbistav institutsioon.
Kolmandaks, kui vaatame, kui palju inimesed kirikust reaalselt abi saavad ja võrdleme seda Uuest Testamendist avaneva pildiga, siis siin on küllalt suur vahe. Kui Jeesus kellelegi lähenes, sai inimene abi, sai vabaks või terveks. Kui apostlid lähenesid, juhtus täpselt sama. Tänapäeval juhtub seda ka, kuid tunduvalt vähem. Teadjameestelt, nõidadelt ja sensitiividelt tuleb reaalset abi rohkem ja seda otsitakse sealt rohkem. Kirik on muutunud suures osas sõnade tegemise organisatsiooniks.
Kirik peaks seega olema reaalseks Püha Vaimu tegutsemise kohaks?

Peaks küll. Nii on ju kirik Jumala poolt mõeldud. Jeesus ütles ju, et kui sool muutub tuimaks, siis ei ole enam midagi muud peale hakata, kui visata see minema. Sisuliselt seda ju ühiskond ongi teinud revolutsioonide ja ateistliku propaganda käigus.
Siin ei ole süü ainult nendel, kes on väljaspool. Kui sool on maitse kaotanud, siis seda enam ei taheta ja kirik võibki jääda, nagu nõukogude ajal öeldi, ainult religioossete vajaduste rahuldamise kohaks. Ma ei ütle, et seda tegelikku essentsi, mis inimeste elusid suudab mõjutada ja aidata, kirikus üldse ei ole, kuid seda on tunduvalt vähem kui võiks ja peaks olema. Niisugusel lihtsalt rituaalsel eneserahuldamisel ei ole väga sügavat mõtet.
[Lugu tervikuna saate lugeda EESTI KIRIKu 22. nr 5.lk.]
Alar Kilp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)