Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kristjan Simson tunneb rahulolu elust saarel

21.11.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Vaimulikud Hüllo-Kristjan (41) ja Triin Simson (38) ning nende viis last elavad Hiiumaal 2004. aastast. Sama aasta 16. juulil ordineeris piiskop Einar Soone nad Kärdla kirikus diakoniks. 1997. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Triin on Saarte praostkonna vikaardiakon, Kristjan on pärast 5. juunil 2007. aastal saadud preestriordinatsiooni nüüdseks Hiiumaa viie koguduse vaimulik.

Pere pesa Reigi külas
Mitmenda põlve tallinlane Kristjan Simson ütleb, et Hiiumaaga puutus ta kokku juba lapsena, kui oli kaasas ema Sirjega tema tööülesannete tõttu kirikutes. Enne õpinguid Tartu ülikoolis ja usuteaduse instituudi lõpetamist ning Hiiumaale tulekut oli ta viis aastat kinnisvaraäris Tallinnas. Viimases tegi läbi peadpööritava karjääri: maaklerist sai hindaja, seejärel haldaja, kinnisvarahaldus- ja raamatupidamisfirma üks omanikest, aga «siis tulid hingeliselt ja majanduslikult segased ajad» ja tegevusvaldkond justkui ammendus, sest «eesmärke peale rahateenimise enam ei olnud ja midagi olulist oli puudu».
«32selt mõtlesin, kas nüüd või mitte kunagi. Ka Triin huvitus rohkem kogudusetööst ja töötas juba usuteaduse instituudis, kuid hakkas tol ajal ka praost Jalaka juures Kuusalus koguduse praktikandiks. Kui mina Harju-Jaani kogudusse praktikale läksin, panin ühe ukse jäädavalt kinni,» mõtleb Kristjan täna aegadele, kui lõplikult Jumala kutse vastu võttis.
Simsonite pere viiest lapsest kolm on sündinud Harjumaal ja kaks nooremat Hiiumaal. 2009. aastast elab perekond Reigi külla ostetud Pisa talus. «Maja saime osta Kredexi suure pere toetusega.»
Lastest ja nende nimedest kõneldes ütleb Kristjan, et enne tuli nimi ja siis «sai põhjendust otsitud». Vanim lastest on 14aastane Jonathan (Issand on andnud). Johannes kannab vanavanaisa nime. «See nimi tuli kõige lihtsamalt. Katharina sündimise ajal lugesin «Mõrsjalinikut». Hanna-Maria sai topeltnime, kuna minu õde oli pannud oma lapsele Maria nimeks ja ei tahtnud ahvida.» Noorima lapse, üle aastase Birgitta nime lugu on õige mitmetähenduslik. «Birgitta on Euroopa kaitsepühak. Püha Birgitta on saanud nime teise Brigidi (keldi keeles ‘tugevus, jõud’) käest, kelle nimi ulatub keldi mütoloogiasse. Keldi mütoloogias on jumalanna Brigid (jumal Dagda tütar; Dagda nimi tähendab tõlkes päeva või päikest. Hiiumaa skandinaaviakeelne nimetus on Dagö: Dag – päev; ö – saar.»

Südame külge kasvanud
Hiiumaa viiest kogudusest kõneldes toob Kristjan võrdluseks oma viis last. «Ma ei saa ju öelda, milline neist on kõige südamelähedasem. Ühel päeval on üks mingil põhjusel tähtsam ja läbisaaminegi parem, teisel päeval jälle teine. Nii on ka kogudustega. Ma ei ütleks, et üks oleks teistest parem, igaüks on vähe erinev. Probleemid on ükskord ühes ja teinekord teises. Hästi läheb ükskord ühes ja teinekord teises. Kui sind on koguduse peale pandud, siis ei saa ju muudmoodi suhtuda kui lastesse. Muidugi on nad südame külge kasvanud.»
Kui arvudest rääkida, siis suurima liikmeskonnaga on Reigi Jeesuse kogudus, kus oli eelmisel aastal 95 maksumaksjat, järgnevad Kärdla Johannese (85), Käina Martini (49), Emmaste Immanueli (42) ja Pühalepa Laurentsiuse (21) kogudus. Kristjan Simson on kinnitatud Hiiumaa «pealinna» Kärdla koguduse õpetajaks ja seal peetakse jumalateenistusi igal pühapäeval ning pühadel, ülejäänud neli on hoolduskogudused ja neisse jõuab õpetaja kaks korda kuus, lisaks muud üritused. Sellele vaatamata on tal pühapäeviti pidada kolm missat.
Abikaasa Triin on jõudumööda praostkonna vikaardiakonina aidanud teenida Kassaris ja Käinas. Äsja on Triinul lõppenud lapsehoolduspuhkus ja ta on tööl Kärdla linnas lastekaitse spetsialistina.
Hiiumaal on pühakodasid enamgi. Ülestõusmispühadest jõuludeni peetakse teenistusi Kassari kabelis (Käina abikirik) ja siin on vaimulikuna abiks olnud teinekord ka mandrilt suvitama tulnud mehed. Teenistused on ka Mänspel (Emmaste abikirik). Käina kirik on varemeis ja kogudus käib koos kogudusemajas. Suviti on siiski teenistust peetud ka varemeis. Teine varemeis kirik on Paluküla, mille «Ungru krahvi» pojad lasid ehitada matmiskabeliks, kuigi sinna pole kedagi maetud ja Vene ajal oli see sõjaväe käes.
Hiiumaal ei saa igaüks toimetada oma koguduses omaette. «Kuna üks õpetaja teenib mitut kogudust, siis paratamatult peavad ka kogudused omavahel suhtlema. Kui ühes on suurem pidustus, siis oleme teises koguduses teenistuse ära jätnud ja rahva esimesse toonud, et ka õpetaja saaks pärast teenistust rahulikult kohvi juua ega peaks ära kiirustama. Muusikaüritused on tihti koos.»
Kui õpetaja pühapäeviti jumalateenistusele sõidab, teeb ta ringi nii, et ka kirikulisi peale võtta. Suvel käivad inimesed rattaga, aga talvel muud võimalust polegi. «Kordagi ei ole nii juhtunud, et lähen kellamees Rein Maalmeistriga jumalateenistusele ja mitte kedagi ei ole kirikus,» ütleb Kristjan Simson, alustades juttu saareinimeste usuelust. «Hiiumaal on tugev vabakoguduste mõju,» tunnistab ta. «Tülli pole kellegagi läinud,» lisab ta naerdes. «Meil on ka ühiseid üritusi, nagu alliansspalvenädal, palvushommikusöök.»

Meretagune elu on mõnus
Toimetulekust kõneldes ütleb suure pere isa, et kurta ei saa. «Mingil määral maksavad kõik kogudused palka. Ma pean ju mõtlema, kuidas viielapselist peret ülal pidada, pangalaenu, elektrit ja telefoni maksta. Lastetoetus tuleb ka, aga see on üsna väike.» EELK on andnud vaimulikele võimaluse sõlmida teenistusleping. Simsonid pole seda teinud.
Kirikukogu liikmena teab Kristjan Simson, mis vahendid on kirikuvalitsusel koguduste toetamiseks. «See ei olegi nende vahenditega võimalik. Siis me peaksime makse tõstma.» Saarte praostkonnas on arutatud praostkonnamaksu tõstmist, aga kuna see on jäänud liikme kohta 15 krooni ehk siis uues vääringus 1 euro peale, «saabki ainult projektipõhiselt ühistegevust korraldada».
Kristjan Simson ütleb, et talle meretagune elu istub. «Ma olen ennegi sobinud sellesse mõtteviisi, et inimene mõtleb, Jumal juhib. Linnainimese tunneb kohe sadamas ära, ta arvab, et saaks sõita isegi kõva tormiga, sest on ju mõeldud, et sel kellaajal lähen üle.»
Elu saarel teeb inimese veidi laisaks ja seda tunnistab õpetaja oma hobidest rääkides. «Unistan paljust, aga olen laisk. Aastas korra jõuan ikka kalale. Mind on tabanud haigus – nagu paljusid – Google’i-tõbi. Sa loed raamatust vaid sulle hetkel vajalikke osi, mitte tervet teost, lähenemine on artiklipõhine. Pidevalt ju loed midagi, aga et ühe raamatu algusest lõpuni … seda tuleb järjest harvemini ette. Kunagi olen muusikakoolis käinud ja RAMi poistekooris laulnud. Koguduse koorides ma olen hoidunud laulmast,» põhjendab ta loobumist, sest «altaris teenimist ja koorirõdul laulmist on raske omavahel ühendada».
Tööpuuduse üle Hiiumaa vaimulik ei kurda. «70–80 matust ja 250–270 jumalateenistust aastas, lisaks leeritunnid, 25 – 30 000 km autojuhiametit, kinnisvarahaldus ja koguduste majandusasjade korraldamine, lihtsalt inimestega suhtlemine – nagu ikka maakoguduste vaimulikul.»
Sirje Semm

Hüllo-Kristjan Simson
Sündinud 8. mail 1971 Tallinnas
Diakoniordinatsioon 16. juulil 2004
Preestriordinatsioon 5. juunil 2007
Elab alates 2004. aastast Hiiumaal
Teenib Kärdla, Käina, Emmaste, Pühalepa ja Reigi kogudust
Abielus 1997. aastast Triin Simsoniga (neiuna Kulvere), peres viis last

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)