Kristi Sääsk: loomulik on olla ristiinimene

07.09.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Kümme aastat diakonina Suure-Jaani kogudust teeninud Kristi Sääsk (34) jätkab saadud teadmiste ja kogemustega õpetajaametis – 18. augustil laulatati ta kogudusega.

Õpetaja, kellest õhkub positiivsust, energiat ja sära. Temas on loomulikku ehedust, vahetut rõõmu ja siirast südamlikkust.

Kristi Sääsk armastab lastega tegelda, tal on kaheksa ristilast, pildil koos 4aastase ristipoja Aksel Martiniga.
Kristi Sääsk armastab lastega tegelda, tal on kaheksa ristilast, pildil koos 4aastase ristipoja Aksel Martiniga.

«Kui ma ise teaks, miks ma selle kutse valisin! See on nagu iga ameti puhul, selget vastust sellele pole. Ega ma planeerinud, et minust saab vaimulik. Samas on süda alati öelnud, kui on õige asi.»

Kristi mäletab, et ta oli 10. eluaastast peale tahtnud saada bioloogiks. Kuid kui ta keskkooli lõpetas, siis mõtles tükk aega, kas minna ülikooli õppima bioloogiat või vastavatud usuteaduskonda teoloogiat. «Ma siiski ei julgenud teoloogiat valida. Esiteks seetõttu, et bioloogiat tudeeris palju tuttavaid, kellega koos olnuks hea õppida, ja teisalt mõjutas teadmine, et kui oled üht asja nii väga tahtnud, siis peab selle teoks tegema. Kuid ma sain kohe esimesel semestril aru, et see pole minu jaoks õige koht.» Kristil hakkab nimelt enda sõnul süda kohe valutama, kui ta õiget asja ei tee.

«Ei saa öelda, et asi poleks mind huvitanud, aga see polnud minu jaoks. Ma ei saa ka öelda, et kiriku poolt oleks olnud surve.»

Kirikuga oli Kristi tollal seotud niipalju, et 16aastaselt oli käinud leeris ja pärast seda mõnda aega pühapäevakooli õpetajana töötanud.

Ta pole kunagi elanud läbi religioosseid vaevusi. «Mu ema-isa polnud kristlased, kuid mõlemad vanaisad ja vanaemad olid aktiivsed kirikuinimesed. Ristiinimeseks olemine oli loomulik ning nii tunnen ka praegu.» Otsekui religioossed geenid, ütleb ta naerdes. «Bioloogiat õppinuna ei saa ma küll öelda, et sellised geenid olemas oleks.»

Jumala päästev arm

Ideaalis on Kristi arvates diakon koguduses õpetaja abi, mis eeldab muidugi õpetaja olemasolu.

«Ja nii ma kujutasingi laste- ja noortetööd õppima minnes, et hakkan tööle sellises koguduses. Kuigi teadsin, et kogudusi, kus õpetaja kõrvale võetakse tööle veel teinegi vaimulik, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Aga kujutasin ette, et küll oleks hea, kui see niimoodi oleks,» kirjeldab ta toonaseid unistusi.

UIs õppides tekkis habras mõte saada Suure-Jaani koguduse õpetajaks. «See mõte hakkas küpsema. Ma oleksin ju võinud vahetada õppekava ja minna diakonikursuselt vaimulike kursusele, aga ju ma polnud siis veel selleks valmis.» Et sealne diakonõpetaja Helmut Mõtsnik parasjagu emerituuri läks, pani Kristi tõtt vaatama koguduse edasise käekäiguga ja samas avanes ka võimalus diakonina teenistust alustada.

«Mul oli tõsine mure, mis kogudusest ilma vaimulikuta saab,» kirjeldab Kristi. 1997. aastal pühitsetigi Kristi Sääsk Suure-Jaani koguduse diakoniks, koguduse hooldajaõpetajana asus tööle Jaan Tammsalu.

Nii rõõmu kui pettumust

«Ideaalis on diakon kuldne amet, minu kümneaastase praktika jooksul on olnud ametis tohutult nii rõõmu kui pettumust. Aga kui diakon on teenimas hooldajaõpetaja alluvuses ning kui hooldajaõpetajal ei ole palju aega kogudusetööga tegelda, siis on diakon väga rumalas olukorras, sest tema käed on juriidiliselt seotud.»

Kristi avaldab heameelt, et üks hulk diakoneid on nüüd õpetajaordinatsiooni saanud. Nad on aastaid teeninud kogudusi samas hädas, et tahe ja kohustused on olemas, kuid õigused puuduvad. Selline olukord on tema sõnul muserdav.

«Sain aru, et kui üksi kogudust teenida, on vaja õpetajaordinatsiooni ja pädevust.» Töö kõrvalt õppimine pole väga lihtne, seepärast venisid õpingud UIs oodatust pikemaks. «Selles, et see tee ikka lõpuni käidud sai, on suur osa pastoraalseminari juhatajal Ove Sanderil, kes meid, diakoneid, tagant utsitas.»

Diakoni kutse on andnud Kristile võimaluse näha kümne aasta jooksul õpetajaametit kõrvalt. Nüüd on ta ka ise täieõiguslik õpetaja ning millele varem hammas peale ei hakanud, on nüüd jõukohane küll.

«On plaan alustada meie vana pastoraadihoone remonti. Teine mõte on, et õpetajana on mul võimalus kujundada suhteid omavalitsusega. Nüüd, kui partnerluse ja koostöö suhe on selge. Diakonina pead alati ütlema, et ei saa seda või teist otsustada, ning see, et ma pean iga küsimust kooskõlastama, võtab asjaajamiselt ära konkreetsuse ja tõsiseltvõetavuse.»

Iseennast kasvatada

«Kiriku juures olen töötanud alates 1993. aastast ning selle aja jooksul olen näinud ka entusiasmi ja lootuse aega. Praegu julgen väita, et nüüdseks on mõte ühtsest rahvakirikust maha maetud. Nüüd saavad kõik aru, et rahvakiriku positsioon pole taastatav. Olen näinud, kuidas kirik püüab olla rahva juures ja otsida oma kohta. Kuid on olnud ka halvemaid aegu kui praegu. Mulle tundub, et kiriku positsioon on Eestis paranemas. Võib-olla see tuleneb sellest et Eesti elu on läinud paremaks,» arutleb ta. 

«Ma ei ole kunagi arvanud, et ma midagi totaalselt muudan. Suured unistused on küll toredad, kuid väiksed sammud vahepeal. Maailm plaksti paremaks ei lähe, tuleb alustada väiksematest asjadest.»

Kristi arvates tuleks kirikus tõsiselt tegelda avalike suhetega. «Selleks on vaja professionaale. Ise tunnen suurt puudust korralikust õppinud avalike suhete juhist, kes ei lase igal tohmanil tõlgendada peapiiskopi sõnu nii, nagu pähe tuleb.»

Vaimuliku elu kurbloolisus on selline killustatus – tunne, et kõik tahavad midagi saada. Kristi sõnul väsitavad just niisugused tehnilised pisiasjad.

Lapsed ja Kristi

Kristi räägib, et tema meelest ei pea lapsi pidevalt õpetama ja kasvatama. Kasutada tuleb hoopis intuitsiooni.

«Olin värskelt leeritatud, kui koguduse õpetaja Heino Nurk kutsus pühapäevakooli tegevusse. See on tema anne – haarata inimesi kaasa ja panna tegutsema. Läksingi.

Siis oli pühapäevakool väga populaarne – kolmetoalises korteris käis koos 150 last, ning väikestele gruppidele oli vaja võimalikult palju juhendajaid. Ma arvan, et sealt see kutsumus tuli. Meil olid väga toredad pühapäevakooli juhid – Madli Päts ja Tiina Kivipõld.»

Veel mäletab Võhmas sündinud Kristi rääkida, et lapsena korjas ta väiksemad kokku ja käis neile kuuseheki alt päkapikke näitamas. Kristi nimetab seda hellitavalt religioossuse algeks.

«Olin 10aastane, meie majas oli osa väiksemaid ja osa suuremaid lapsi. Need väiksemad, 3–6aastased jäid kuidagi minu käe alla. Et ma ise uskusin täiesti kindlalt, et seal kuuseheki all on need päkapikud, käisin neid ka väiksematele näitamas ning nemad uskusid ka, et seal tõesti on pöialpoisid.»

Kristi sõnul hoiavad lapsed teda pidevas intellektuaalses pinges – ei ole olemas valmis vastuseid, kogu aeg peab kaasa mõtlema ja midagi uut nuputama.

Kristi lööb ka praegu pühapäevakoolis kaasa ning on uuesti valitud LNÜ juhatuse liikmeks. Lisaks töötab ta Suure-Jaani gümnaasiumis religiooniõpetajana. Ning tal on kaheksa ristilast.

Tänapäevased ja klassikalised probleemid

«Kohutavalt kahju, et lapsi ei tooda kirikusse, sest minu jaoks on tõeliselt hea päev, kui lapsed kirikus on.»

«Minu meelest on normaal-ne, et vaimulike hulgas on ka naisi. Samas ma saan aru nende inimeste seisukohast, kes arvavad, et naised ei peaks vaimulikud olema. Sel on omad piibellikud põhjused.»

Kuid Kristi arvates ei saa kahtluse alla panna kellegi kutsumust, eriti kui langevad kokku iseloom, töötahe, energia, sisemine aktiivsus ning kui kirik vajab ja kogudus kutsub.

Probleemiks peab ta hoopis õiget kutsumust: «Vaimulikuameti puhul tuleks ikka põhjalikult läbi mõelda, mida see sisuliselt tähendab. Mitte kõik vaimulikud ei sobi oma ametisse. Usuasjades puutun kokku palju selliste veendunud Richard Dawkinsite fännidega, kes püüavad mulle selgeks teha, et usk on luul ja kuna Jumalat ei saa teaduslike meetoditega tõestada, pole usul mingisugust mõtet.»

(Clinton Richard Dawkins on briti etoloog, evolutsioonibioloog ning aimekirjanik, kelle näol on tegemist valjuhäälse ateisti, ilmaliku humanisti ja skeptikuga.)

Kuid Kristi sees pole tohutut kurbust, et kõik ei usu Jumalasse. «Selle kohta on üks ilus ütlemine, et igal inimesel on õigus põrgusse minna omal moel. Taevas on meil ainult vabatahtlikud.»

Kristi ei torma kellegi vaateid muutma, kellest selgelt näha on, et teda selline isikliku elu sisemine muutus absoluutselt ei huvita.

«Minult küsiti kord, et kui filosoofia on armastus tarkuse vastu, mis see usk on? Ma mõtlesin tükk aega ja siis ütlesin, et uskumine on tahe usaldada. Ja armastus usaldussuhte vastu.»

Motivatsiooni ammutab metsast

Kristi elus on tähtsal kohal muusika. Kuigi teda ei näe avalikult esinemas, mängib ta kitarri, viiulit, klaverit, orelit ja flööti.

«Minu jaoks on kõige raskem pill viiul, olen seda lasteaiast saadik õppinud, kuid see on elitaarne pill – kui temale ei pühendu, siis päris selgeks ei saagi.»

Igasugused loodusega seotud asjad on Kristile meeltmööda, just selline metsik loodus. Mitte aiandus.

«Kui mul ikka tunnike aega on, teen äärmiselt ebaökoloogilise teo – võtan auto ja sõidan metsa. Kas või seegi, et kõnnin metsas, annab nii palju, sest näen nii palju. Loodusega on nii, et kui lähed mingit konkreetset asja otsima, siis sa saad kõike muud peale selle. Kui lähen seeneajal metsa, siis ei leia ühtegi seent. Ja läheb tükk aega, enne kui leian esimese seene, ning äkitselt on kõik kohad seeni täis.

Ma ikka naeran, et on olemas metsavaimud, kes vaatavad, et kuni sa pole väärt seeni leidma, kui oled tulnud metsa ainult tarbima, on nad justkui maa sisse tõmmatud. Aga kui sinu meelelaad muutub ja võtad vastu kõik, mis tuleb, on terve metsaalune seeni täis,» räägib Kristi oma isiklikust seenekogemusest.

«Jumalaga olen tundnud sama – ta ei anna sulle täpselt seda, mida vajad, vaid oma rikkuses tuhat muud asja.»

Merje Mänd

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)