Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kristi Ollino: meil on, mida jagada

21.06.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Saarde kirikus toimub üks kord kuus laste- ja noortepäev. Kätlin Liimets

Pärnu praostkonnas teeb kõige aktiivsemalt lastetööd Saar­de kogudus. Seda on märgatud ka väljaspool kogudust.

Saarde valla rahvas hääletas Saar­de laste- ja noortepäevad 2018. aasta vabatahtliku tiitli vääriliseks. Töö juht Kristi Ollino pälvis sel aastal EELK aukirja.
Saarde koguduse lastetöö on omamoodi fenomen. Asetsedes Läti piiri ääres Eesti äärealal, kus külades sotsiaalseid probleeme jagub, on kogudus osanud inimeste aitamise ühendada laste- ja noortetööga. Seega arendatakse sotsiaalkirikut.
Koguni sellisel viisil, et 61 annetajaliikmega koguduse laste- ja noortepäevadel osaleb umbes 70–100 last. Kõige enam oli ühel korral koos Norra külalistega osalejaid 157. Keskmiselt koguneb 25–60 last. „Lastetöö on olnud meie tugevus. Oleme seda väärtustanud ning panustanud sellesse. Ka siis, kui meil toetajaid väljastpoolt pole olnud,“ ütleb sissejuhatavalt lastetöö juht ja juhatuse esimees Kristi Ollino, kes on lastetööd teinud 18 aastat, neist 15 Saarde koguduses.
Kindlasti on Saarde töömudeli väljakujunemises olnud oluline osa ka Kristi aastatepikkusel töökogemusel, mis on saadud Shalomi laste ja perede varjupaiga ning päevakeskuse juhatajana. Seal on mõnda aega töötanud ka koguduse õpetaja ja Kristi abikaasa Arvet Ollino, kes teenimist koguduses alustas 2003. aastal õpetaja Kiburi ajal just lastetöötegijana. „Mulle meeldib lastega tegelda. Nad on toredad ja tohutu energiaga,“ tunnistab õpetaja Arvet.

Külamisjoni tulemus
Saarde koguduses on lastetöö aastate jooksul toimunud erinevates vormides. On kogunetud kord nädalas pastoraadis või kirikus, tehtud lastetunde nädala sees külades ja alates 2015. aastast jõutud kord kuus toimuvate laste- ja noortepäevadeni, kus osavõtjate vanus on paarist kuust paarikümne aastani.
„Sihtgrupp on lai. Tore, et meil on justkui peremudel: tulevad nii väiksed kui suured. Kui teeme grupitöid, siis rõhutame, et kõigi grupiliikmetega tuleb arvestada. Kutsume lastega kaasa ka vanemaid. Mõnikord näed, et nad kuulavad tähelepanelikult. Vanemate seas on neid, kellest on saanud vabatahtlikud. On tuldud ka leeri,“ jagab Kristi.
Otsest plaani korraldada selliseid suurüritusi pole olnud. „Liina Elken tegi Tihemetsas hea sõnumi ringi ja lapsi tuli järjest juurde. Samuti toimus lastetöö Saarde kiriku juures. Tahtsime neid ühendada. Nõnda kasvas lastetundidest 2015. aastal välja Saarde kirikus üks kord kuus toimuv kõiki ühendav laste- ja noortepäev, kus jagatakse vaimulikku sõnumit, mängitakse, meisterdatakse, saadakse ka kõht täis ning tihti toidu- ja riideabi,“ jagab Arvet.
Kuidas on leitud tasakaal abi andmise ja vaimuliku sõnumi jagamise vahel? Kristi tunnistab, et on selle üle mõelnud: „Oli aegu, mil küsisin, kas inimesed tulevad abi pärast. Oleme teadlikult ka mõnikord otsustanud, et seekord ei jaga midagi. Südamesse on tulnud rahu, et meil ju on jaga­­da … Kui on ikkagi nii palju suuri peresid, siis miks me ei võiks seda teha. Ega Jee­suski jätnud inimesi nälga. On ka neid peresid, kes abi ei soovi, aga lapsed tulevad ikka.“

Näha lootusrikast Eestit
Ühel karge tuulega kevadlaupäeva pärastlõunal koguneb järjest enam autosid Saarde pastoraadi ümber. Algamas on laste- ja noortepäev, kuhu olen külla sõitnud. Käivad ettevalmistused: käärkambrisse paigutatakse laudu ja toole, kirikusaalis valmistavad noored mänge ette ja kottidesse pannakse toiduabi.
Plaadikooki ja puuvilju sätib vaagnatele viie poja ema Kaidi Raid, kes hommikul poole seitsmest küpsetanud. 15 aastat vabatahtlikku tööd koguduses teinud naine ütleb silmade särades, et tõi oma viis poega pühapäevakooli ja jäi ka ise: „Nüüd aitavad pojad kaasa, nad ei tea elu ilma kirikuta.“ Nii aitavad Johannes-Aleksander, Jaan-Markus, Hans-Kristjan, Kristofer ja Hendrik kaasa laste- ja noortepäevade korraldamisel.
Alates 2005. aastast 53. korda Eestit külastav abielupaar Jane ja Stuart Chalmers Inglimaalt annavad viimaseid juhtnööre näidendiks, mille sisuks Saamueli kutsumine. Sel korral on Bournemouthist pärit sealsesse Vineyardi kogudusse kuuluvad külalised võtnud enda peale lastepäeva läbiviimise. Koguduse töörühm, kuhu kuuluvad veel Helen Lensment, Nele Kartau, Annely Padernik, Simo Lensment, Ragnar Randmann, aitab kaasa praktilistes tegevustes.
„Jumal on Eesti meie südamesse pannud. Oleme aastaid palvetanud siinse lastetöö eest. Seisame kohalike koguduste liidrite selja taga, jõustame, toetame. Toome võimalusel ka toidu- ja riideabi,“ jagavad külalised. Stuart lisab: „Kristlus on rahvusvaheline. On hea, kui inimesed näevad, et kohalik kirik on osa maailma kristlaskonnast. Jumal suri kõikide eest, et oleksime vabad. Tahame julgustada ja ehitada üles, et näidata: Jumal pole kuskil kaugel, vaid siin lähedal ja tahab teha meie elu paremaks. Tahame näha lootusrikast Eestit.“

Püha vaim liidab
Lapsi, noori ja vanemaid koguneb ligi 40. On sagimist ja rõõmu, üllatusi ja ootusärevust, mängulusti ja palveosadust. Üksteise vastu ollakse sõbralikud ja hoolivad. Imestusega jälgin, kuidas tühja haua teemalise pildi liimimine pakub ühtviisi rõõmu nii kolmeaastasele kui 14aastasele.
Kahe lapsega kohale tulnud koguduseliige Mari ütleb, et on mitu aastat käinud ja lastele meeldib. 16aastast Tihemetsast pärit Armot köitis näidend. Randarit ja Kristoferi enim mängud. Tüdrukute lauast kuulen tagasisidet: siin on tore, saab meisterdada, süüa!
Kõige enam jäävadki päevast meelde laste ja noorte siiras huvi ning säravad silmad. Aetakse muidugi ka omi asju. Näiteks üheksa-aastane Sergo teeb õpetaja Arvetile järjekindlalt kihutustööd, et ta ilmtingimata tema Youtube’i kanali jälgijaks hakkaks, Armo aga küsib hingekarjaselt, kas Toomas oli tõesti nii uskmatu.
Olen tunnistajaks, et enne lõpupalvet ja traditsioonilist ühispilti lepitakse küsimusest ajendatult kokku leeritunni aeg. On tunda, et ollakse üks kogukond, et Püha Vaim liidab ja ehitab üles.
Kätlin Liimets

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)