Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kristel Engman: nii vaimuliku kui diplomaadina teenin Eesti inimest

14.12.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Foto perekonnaalbumist: käest kinni samal rajal. Nõnda tajub Kristel abikaasa ja poegade kohalolu ka siis, kui on neist oma töökohustusi täites füüsiliselt eemal. Erakogu

Evangelist Johannese päeval, 27. detsembril antakse Haapsalu toomkirikus vikaarõpetaja ja diplomaat Kristel Engmanile (40) aastatepikkuse sihikindla tegevuse eest Haapsalu elu edendamisel ja rahvusvaheliste suhete arendamisel üle Haapsalu Püha Johannese koguduse teeneterist.

Särav ja vaimukas, tegus ja võimekas, habras ja jõuline … Kuvand Kristel Engmanist on kujunenud aastatega. Planeeritud kohtumised ja spontaansed trehvamised – iga kontakt annab mosaiigikillu juurde, lubab sammukese tervikpildile lähemale.
Seda artiklit planeerides teeb Kristel ettepaneku Tallinna (tööpaik) asemel hoopis Haapsalus (kodu) kohtuda. Võtan rõõmuga vastu kutse, mis paaritunnisest kohtumisest mitmepäevase koosolemise teeb. Selle käigus võin Kristelit saata tema sõpruskonnas ja pereringis ning võtta osa pool päeva kestvatest töökoosolekutest Haapsalu Püha Johannese koguduse töötegijatega.

Rändamine ja teelolemine kui eluviis
Üksikasjaliku juhise abil leian hõlpsalt üles Nurme bistroo, kus kaheksandat hooaega tegutsev Rändurite klubi kord kuus koos käib. Klubi, mille ellukutsuja Kristel koos abikaasa Alari ja perega on. Täna oodatakse külla Jesper Parvet, kes lubab rääkida oma pere kogemustest Bali saarel. Huvilistele pakub ta osta oma trükisooja esikteost «Minu Bali».
Reisimine on pere ühine huvi ja kirg, tunnistab Kristel, kui pärast klubiõhtut autoga Haapsalu lähistele vanast Läänemaa talust rajatud kodu poole sõidame. Napp ühine vaba aeg püütaksegi täita rändamisega. Südamelähedasi paiku nii Euroopas kui kaugemal on Kristelil mitmeid, kuid vähemalt kord aastas püütakse ühiselt käia Lapimaal, kuhu minnakse selle puutumatu looduse ja vaikuse pärast.
Rändurite klubi asutades loodi võimalus jagada oma hobi sõpruskonna, Haapsalu ja Läänemaa inimestega, kuid igal klubiõhtul on ka kaugemalt tulijaid. See on hea võimalus kuulda mujal toimuvast ka neile, kes ise kuigi sageli ei reisi, kuid keda maailmas toimuv köidab. Tunnustusena klubi tegevusele nimetati Kristel 2015. aastal üheks Läänemaa sädeinimeseks. Kasutades oma avarat tutvuskonda ja avalat suhtlemismaneeri, on Kristelil õnnestunud kutsuda siia esinema väga mitmekülgsete reisikogemustega inimesi. Teoloogina tõstab ta võimalusel esile ka religiooniga seotud aspekte.

Mitu kutsumust  
Kuigi vaimulik mitmes ametis pole EELKs sugugi unikaalne, eristub Kristel Engman oma valikutega. Olles vaimulik ja diplomaat ei sea ta ühte teisest ülemaks, sest tajub mõlema puhul kutsumust ega leia, et kahte ametit ühendades läheks südametunnistusega vastuollu. «Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimesel võibki olla rohkem kui üks kutsumus,» räägib Kristel, lisades, et temale selline mõttemudel meeldib, selle järgi ta elabki. Tegemist on vaba valiku, mitte dikteeriva paratamatusega. «Ma ei ole kindel, kas oleksin parem vaimulik, kui oleksin üksnes selles ametis,» mõtiskleb Kristel, nimetades, et asus välisministeeriumi teenistusse 1999. aastal, seega on tema diplomaadikarjäär pikem vaimuliku omast.
Kõrvutades oma ameteid leiab Kristel mõndagi ühist: mõlemad on teenimisametid. Vaimuliku ja diplomaadi elukutse nõuab sarnaseid isiksuseomadusi: tähelepanelikkust, head suhtlemis- ja kuulamisoskust, empaatiavõimet, sageli kiiret mõtlemis- ja tegutsemisvõimet, analüüsioskust ning esinemisjulgust. «Ega minulgi see harjutamiseta ei ole tulnud. Avalikule esinemisele ei lähe ma kunagi valmistumata, mängin mõttes kõik enne esinemist läbi, püüan mõelda võimalikele küsimustele, mis ei välista muidugi kohapealset spontaansust,» tunnistab Kristel. Saavutused eeldavad tööd, tõsist ja järjepidevat.
«Kui ma diplomaadina esindan Eesti riiki, siis ei ole see riik abstraktne mõiste. Minu jaoks on Eesti need inimesed, kes mu juures armulaual käivad; need, kes Tallinna tänavatel almuseid paluvad; need, kellega kohtud tänaval, ühissõidukis või kassajärjekorras – Eesti on minu jaoks tema inimesed,» mõtiskleb Kristel, lisades, et seetõttu tema kaks ametit loovad ühise terviku, sobivad kokku.

Diplomaat ja vaimulik 24 h
Nii diplomaadi kui vaimuliku ametist ei arva Kristel, et see oleks töö kellast kellani. Jah, muidugi toimuvad talitused ja jumalateenistused kindlal ajal ning nende sooritamiseks on tööplaanis piiritletud aeg, aga samas, kui laupäeva õhtul helistab endaga puntras olev kõnelda soovija, siis tuleb selleks lihtalt aeg võtta. Ka pereelu arvelt, sest vaimulik on oma ametis ikkagi 24 tundi ööpäevas. Loomulikult eeldab selline eluviis pere toetust: «Muidugi võiks mu abikaasa ütelda, et talle ei meeldi, et ma pärast töönädalat tihti terve nädalavahetuse kirikus veedan, aga ta ei tee seda, sest me jagame samu väärtushinnanguid.»
Kristel kinnitab, et tema valikud on kooskõlas pere omadega, sellest ehitub ühine elu ja viis seda elada. Eluviis, kus on koht kirikul ja kirik­likul. Ka lapsed osalevad aktiivselt koguduse mudilastele mõeldud tegemistes. «Haapsalu kogudusel on praegu õnnelik aeg, sest meil on rõõmustavalt palju peatselt leeriikka jõudvaid noori, lapsi ja mudilasi,» nendib Kristel. Viimaste jaoks sai mõned aastad tagasi sisustatud õdus mängutuba.
Vaatamata enda elumudelile imetleb Kristel nende vaimulike tööd, kes saavad keskenduda kirikutööle. Eriti tunnustab ta koguduseõpetajaid, neid ametivendi-õdesid, kes vastutavad oma vaimuliku piirkonna, koguduse ja kogukonna igakülgse teenimise eest ega saa arvestada selles rollis oluliselt kõrvalise abiga.
Mitu ametit ei tähenda pinnapealsust. Kristel välistab samade ettevalmistatud tekstide mitu korda kasutamise, ehkki teemad võivad olla samad või sarnased. «See oleks ülekohtune jumalateenistusel või ametitalitusel osalejate suhtes. Samuti ei oska ma endale allahindlust teha.»
Enda suhtes kriitiline, teiste suhtes leebe – selline hoiak ei jää Kristeliga suheldes tähelepanuta. «Mis annab mulle õiguse olla teiste suhtes kriitiline? Ainus õigus on olla enda vastu nõudlik. Jah, muidugi on mõne inimese käitumises jooni, mida ma ei saa aktsepteerida, aga kas mul on õigus kritiseerimiseks, selles pole ma kindel. Enamasti on kõigel mingid põhjused.» Väikese mõtiskluse järel võtab ta siiski omaks, et kui on arengud, mis tunduvad vales suunas minevat, ei kõhkle ta oma kriitikat välja ütlemast.

Iseseisev otsustaja
Usukauges kodus kasvades üllatas Kristel oma vanemaid, kui ühel päeval teatas, et läheb nüüd kirikukoori laulma. «Pere on aga alati toetanud minu otsuseid ega seadnud ka seda valikut küsimuse alla,» tunnustab ta oma vanemaid, kelle mõistvat suhtumist kõrgelt hindab. Aastaarvuks oli siis 1989, kui koolitüdrukust Kristel ema-isa teadmata Haapsalu Püha Johannese koguduse koori kandideerides väljavalituks osutus. Sealtpeale «olen läbi ja lõhki Haapsalu kasvandik», kuigi pere elas toona Ristil ning kooriproovides ja kirikus käimiseks tuli tüdrukul sõita edasi-tagasi 60 kilomeetrit.
Iseseisvus on olnud üks tema tunnussõnu maast-madalast. Põhikooli lõpetades võttis Kristel vastu otsuse jätkata haridusteed Noa­rootsi gümnaasiumis, mis asus samuti kodust kaugemal. Ka otsus gümnaasiumi ajal õppida samaaegselt nii Noarootsis kui Soomes Pyhäjoki gümnaasiumis oli üks tema iseseisvaid valikuid. Viimasena nimetatu oli ajakirjanduskallakuga. Edasist haridusteed planeerides oli valimis kolm sihti: teoloogia, ajalugu ja ajakirjandus. Kristel muheleb, et tema praeguses tegevuses on kõik need kolm distsipliini olulised.
Julge võtta vastutust, söanda teha valikuid ja ära lükka otsuste tegemist edasi, otsusta ja jää selle juurde. Kristel tunnistab, et juhindub nendest põhimõtetest suuresti. Enamikku otsuseid pole tulnud hiljem kahetseda. Väga oluline on tajuda õiget hetke. Mis pole täna võimalik, on ehk homme. Kui Jumal lubab. Nii tunneb Kristel, et praeguses eluetapis jääb tal aega vajaka oma teise suure kire – lugemise – ja poolelioleva väitekirja jaoks. «Aga ma tean, et aeg saabub ja see töö ühel päeval ka lõplikult valmib. Praegune aeg on teisteks tegemisteks.»

Eeskujude mõjul
«Usun, et kasvame ja areneme maast-madalast eeskujude mõjul,» ütleb Kristel. «Mul on EELK vaimulike hulgas mitmeid eeskujusid, kelle tegevust huviga jälgin, neile kaasa elan, nende avalikke esinemisi kuulan ning suure huviga nende kirjutisi loen,» tõdeb Kristel. Oma õpetaja ja mentori piiskop Tiit Salumäe juures hindab Kristel ennekõike suurt töövõimekust, kogemusi ja rahvusvahelist tegevust. «Meil on sarnaseid isiksuseomadusi, mis koostööd oluliselt toetavad,» tunnistab Kristel, nimetades neist olulisemaks aja väärtustamist.
Kes adekvaatselt planeerib, küllap see ka jõuab. Selle elujuhise on Kristel just Tiidult omandanud. Samuti põhimõtte, et unistama peab suurelt ning latti ei maksa madalale lasta. «Ükski suur unistus ei ole Haapsalu koguduses jäänud realiseerimata, olen tänulik Tiidule, kes on mind usaldanud, ning kogudusele, kes on alati erinevate algatustega hästi kaasa tulnud. Haapsalu kogudus on mu vaimulik kodu,» rõhutab Kristel. Mentori toel on Kristelisse juurdunud elutarkus kasutada aega: «Kui olen tööpostil, keskendun riigitööle, kui teenin kogudust, siis teen seda südamega, kui olen pereringis, siis olen täielikult oma lähedaste päralt.»
Liina Raudvassar

Kristel Engman
Sündinud 7. veebruaril 1976.
Haapsalu Püha Johannese koguduse liige.
EELK vikaarvaimulik piiskop Tiit Salumäe alluvuses.
Töötab diplomaadina välisministeeriumi poliitikaosakonnas.
Õpetajaks ordineeritud 10. augustil 2004. aastal.
EELK vaimulike konverentsi juhatuse liige, konsistooriumi rahvusvaheliste suhete komisjoni liige, ajalehe Eesti Kirik kolumnist.
Õppinud Noarootsi gümnaasiumis, Pyhäjoki gümnaasiumis (Soome), usuteaduse instituudis, Tartu ülikooli usuteaduskonnas, Viini diplomaatilises akadeemias.
Magistrikraad usuteaduses, jätkab Tartu ülikoolis doktoriõppes.
Abielus Alari Engmaniga, pojad Uku Emil ja Ekke Oskar.
Hobiks lugemine, rändamine, ajalugu, keeled.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)